| Tirtslased | |
|---|---|
 Kuldtirts | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Selts |
Sihktiivalised Orthoptera |
| Alamselts |
Tirtsulised Caelifera |
| Sugukond |
Tirtslased Acrididae |
Tirtslased (Acrididae) on sugukond sihktiivaliste putukate seltsist ja alamseltsist tirtsulised (Caelifera), kuhu kuuluvad veel ka sirtslased (Tetrigidae).
Tirtslasi on rohkem kui 6000 liiki. Eesti sihktiivalistest kuulub siia samuti suurem osa: 24 liiki 39-st. Teistest tirtsulistest eristab tirtslasi ennekõike siristamisvõime ja tümpanaalelundite olemasolu. Laulu eesmärk on, nagu ka ritsikaliste (kes kuuluvad ka sihktiivaliste seltsi) puhul, emaste ligimeelitamine. Laulavad ainult isased loomad. Hääle tekitamiseks hõõrub enamik tirtse tagareite sisekülgi vastu kattetiibade jämenenud servasooni.
Tirtsud kuulevad tagakeha esimese lüli külgedel olevate kuulmiselunditega. Tirtslased on taimetoidulised.
Tirtsude tundlad on lühemad kui ritsikatel ja need ei ulatu tagakeha tipuni. Tirtsude keha on saledam. Värvi järgi on tirtse kindlaks teha raske, sest kehavärvus on väga muutlik. Nad on tavaliselt rohelised, kollased või pruunid – selline värvus toimib varjevärvusena.
Tirtslaste kehapikkus on 1–10 sentimeetrit. Neil on tugevad hüppejalad ning hästiarenenud tiivad. Häirimise korral teevad loomad pika hüppe, mida tiibade abil veelgi pikendatakse, maandunult peidavad nad end taas ära. Niisugune on näiteks kõikjal Eestis tavaline niidu-rohutirts (Omocestus viridulus).
Teine võimalus on, et putukas püüab põgenedes häirijat ehmatada. Selline on näiteks mitmel pool Lõuna-ja Lääne-Eestis levinud käristaja (Psophus stridulus), kes on umbes kolme sentimeetri pikkune, üleni tumepruun (välja arvatud erepunased tagatiivad). Puhkeolekus pole tiibu näha ja putukas ei paista maapinnal üldse silma. Häirimise korral sööstab ta koha pealt üles ja lendab valju praginat tehes veidi eemale. Lennu ajal mõjuvad erepunased tagatiivad koos käristamisega vaenlasele (linnule) ilmselt ehmatavalt. Maandunud putukas kaob jälle otsekohe silmist.
Troopikas kohtab ka hoopis omapäraseid vorme, näiteks Cephalocoema lineata on tugevasti pikenenud keha ja jalgadega, meenutab esmapilgul raagritsikat.
Mitmed tirtsud on tuntud väga heade lendajatena, kes võivad jõuda oma sünnikohast väga kaugele. Massilise paljunemise aastatel võib tirtsuparve suurus olla 700 miljonist kuni 2 miljardi isendini. Kuna üks tirts sööb elu jooksul umbes 300 grammi rohelisi taimi, on põhjustatud kahju tohutu.
Tuntuimaks ränduriks ja põldude nuhtluseks on rändtirts (Locusta migratoria), keda on paaril korral ka Eestist leitud. Parvedena rändavaid tirtse on aga teisigi, näiteks kõrbetirts (Schistocerca gregaria), stepitirts (Dociostaurus maroccanus) jne. Üldiselt on kõrbetirts parem lendaja kui rändtirts, ilmselt suuremate kehamõõtmete tõttu (kehapikkus vastavalt 6 ja 4 sentimeetrit).
