Tormijooks on lahingumanööver, milles võitlejad tungivad lähivõitluseks võimalikult kiiresti vaenlase poole, rabades vastast ootamatusega ja halvates sellega vastase reageerimisvõime.

Tormijooksu all peetakse silmas ka otserünnakut sissepiiratud linnale, kindlusele või muule kaitstud objektile. Tavaliselt võetakse tormijooks ette, kui piiratavad piiramise käigus ei alistu. Enne seda püütakse vähendada piiratavate vastupanu sõjaliste (tulistamine, kaitseehitiste purustamine) või psühholoogiliste meetoditega (propaganda, välisühenduste katkestamine).

Tänapäeval räägitakse tormijooksust ka kujundlikult, kirjeldades inimeste arvukat tungi või pürgimist; näiteks kõneldakse ajakirjanduses tormijooksust ülikoolidele, ühiselamukohtadele või e-maksuametile.

Ratsaväe tormijooks

Tormijooksu tekitatavat šokiefekti on eriti ära kasutatud ratsaväe taktikas, nii raske- kui ka kergratsaväe puhul ja ka eri ajastutel. Ajaloolane John Keegan on väitnud, et korrektselt valmistunud (kasutades näiteks eri liiki välikindlustusi) väe vastu olid ratsaväe tormijooksud vähese efektiivsusega, sest hobused tõrkusid tihedasse inimmassi kappamast. Ratsaväe tormijooksud õnnestusid kõige paremini siis, kui vastaste üksus oli juba kõikuva moraali või hirmu tõttu laiali lagunemas.

Märkimisväärsemaid tormijookse

• Klušino lahing (4. juuli 1610) – ligikaudu 6000 Poola ratsanikku (80% neist husaarid) hetman Stanisław Żółkiewski juhtimisel alistas 35 000–40 000-mehelise Moskva tsaaririigi väe.
• Viini lahing (11.–12. september 1683) – Poola kuningas Jan III Sobieski juhtis ligi 18 000 ratsaniku (eesotsas 3000 raskerelvis husaari) tormijooksu ülekaaluka Osmanite väe vastu. See on ühtlasi ajaloo suurim ratsaväe tormijooks.^[1][2]
• Eylau lahing (8. veebruar 1807) – 11 000 Prantsuse ratsaväelast ründasid Joachim Murat' juhtimisel tormijooksuga Vene keisririigi väge, et päästa Napoleoni juhitud armee.
• Waterloo lahing (18. juuni 1815) – kaks brigaadi (umbes 2000 meest) Briti raskeratsaväge ründas välimarssal Henry William Pageti käsul tormijooksuga Prantsuse jala- ja suurtükiväge, algsest edust hoolimata suruti nad lõpuks diviisikindral Édouard Jean Baptiste Milhaud' juhitud Prantsuse kürassiiride vasturünnakuga suurte kaotustega tagasi. Hiljem ründas marssal Ney juhtimisel umbes 5000 Prantsuse ratsaväelast tormijooksuga Briti väge, kuid ei suutnud kokkuvõttes nelinurksetesse lahingurividesse koondunud Briti jalaväge alistada.

Vaata ka

• Banzai-rünnak
• Inimlaine

Viited

Kirjandus

• A'Barrow, Stephen R (2016). Death of a Nation: A New History of Germany. Book Guild Publishing. p. 73. ISBN 9781910508817.
• Overy, Richard (2014). A History of War in 100 Battles. Oxford University Press. p. 58. ISBN 9780199390717.