Triivium (ladina keeles trivium < tri 'kolm' + via 'tee', tõlkes 'koht, kus kolm teed kohtuvad'[1]) oli Vana-Roomas ja keskajal seitsme vaba kunsti alamaste.[2]
Ajalugu
5. sajandil, peale barbarite sissetungi Rooma aladele, toimus teaduse, hariduse ja kultuuri suur langus, kuid kiriku roll nende valdkondade edendamisel kasvas. Antiikaja teadused jagati seitsmeks vabaks kunstiks. Sajand hiljem liigendati need triiviumiks, mille alla kuulusid grammatika, retoorika ja dialektika, ning kvadriiviumiks, mis koosnes järgmistest õppeainetest: aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika.[3] Triivium oli keskajal humanitaarteadmiste kogumiskoht.[4]
Triiviumit nimetatakse sõnakunstiks, kuna see keskendub eri viisidele, kuidas saab sõnu kasutada. Kolm selles sisalduvat õppeainet on omavahel seotud: grammatikat kasutatakse loogikas, mida omakorda kasutatakse retoorikas.[5]
Kolm vaba kunsti
Grammatika
Pikemalt artiklis Grammatika
Grammatikat pidi ülikooli teadlane õppima terve aasta, mille jooksul õpiti nii rääkimise, kirjutamise kui ka häälduse kunsti. Analüüsiti, õpiti pähe ja kirjutati oma tekste.[6]
Retoorika
- Pikemalt artiklis Retoorika
Retoorika kaudu õpiti end selgelt ja veenvalt väljendama. See aine oli kasulik just vaimulikele, kellelt oodati selgeid jutlusi.[6]
Dialektika
- Pikemalt artiklis Dialektika
Loogikas olid kesksel kohal Aristotelese ja Boethiuse kirjutised, mille kaudu õpetati oskust õigesti mõelda. Näiteks õpetati ideed aktuaalsest loogikast: võib teada, et midagi on tõsi ka siis, kui puuduvad tõendid selle kohta, miks see nii on.[6]
Tänapäevane kasutus
Modernse semiootika üks rajaja Ch. Morris on täheldanud, et triiviumi osad ühtivad praeguse aja semiootikaga: grammatika ja süntaktika uurivad märgi ja märgi suhet, dialektika ja semantika märgi suhet tähendusega ning retoorika ja pragmaatika märgi ja selle kasutaja suhet.[4]