Ulme (inglise keeles speculative fiction, saksa keeles die Fantastik) on kunstižanr, milles kujutatakse maailma teadlikult ja rõhutatult sellisena, nagu see tegelikkuses ei ole. Peamiselt esineb ulme kirjanduses ja filmikunstis. Ulme jaguneb kolmeks alamžanriks: teadusulme (science fiction), imeulme (fantasy) ja õudusulme (horror). Eestikeelses pruugis on levinud ka tava nimetada ulmeks üldises mõttes just teadusulmet, imeulme kohta kasutatakse laialdaselt ingliskeelset toorlaenu fantasy.
Teadusulme tegeleb tavaliselt tulevikuga, õudusulme tihtipeale minevikust pärit jõududega tänapäevas ning imeulme asetub meile tuntud ajast ja ruumist väljapoole. Teadusulme psühholoogiliseks juhtmotiiviks on tavaliselt kohtumine tundmatuga kõige laiemas mõttes ning paljudel juhtudel ka sel pinnal tekkiv eetiline konflikt; õudusulme puhul seevastu lugejas jubedustunde tekitamine ning imeulme puhul tavapärasest maailmast hoopis eripärase kujutamine.
Alamžanre eristatakse selle järgi, kuidas autor fantastilisi sündmusi põhjendab (teadusulme vs. imeulme), kas autor püüab neile anda ratsionaalset seletust või seletub tegevus maagia ja müstikaga. Õudusžanri definitiivne tunnus on autori soov tekitada lugejas jubedust. Eksisteerivad üleminekuvormid kõigi žanride vahel, milles segatakse teadlikult erinevate alamžanride tunnuseid.
Žanri piiritlemine
Ulmelisteks liigitatakse teoseid rea tunnuste alusel.
1) Sündmustiku fantastilisus. Meile tuntud reaalsuses, olevikus või minevikus toimuv sündmustik on meie praeguste teadmiste valguses välistatud või kirjeldatakse meile tundmatut reaalsust. Vaidlusi on põhjustanud teosed, mille tegevus pole küll otseselt fantastiline, kuid on siiski äärmiselt kummaline ("Kärbeste jumal").
Kirjandust, mis on loodud eesmärgiga lugejas jubedust tekitada, kuid milles ei toimu midagi fantastilist, nimetatakse hirmukirjanduseks (Johannes Aaviku termin) ja ei loeta ulme osaks (vastupidi õuduskirjandusele).
Fantastilisus võib seisneda muuhulgas ükskõik millises allpool loetletud elemendis.
Fantastiline tegevuskoht:
- Sündmustik on paigutatud tuntud, kuid teoses kirjeldatud viisil kättesaamatusse ruumiossa ("Sisekosmos").
- Sündmustik on paigutatud tundmatusse ruumiossa (Jules Verne'i ajal Aafrika džunglitesse, Edgar Rice Burroughsi ajal Marsile, hiljem veel kaugemale). Vaidlusi on põhjustanud teosed, mille tegevuspaik on praeguseks juba pikka aega tuntud, kuid oli teose kirjutamise ajal tundmatu (J. Verne'i "Viieteistkümneaastane kapten").
- Sündmustik toimub tulevikus või nii kauges minevikus, mille kohta on käesoleval ajal võimatu teavet ammutada.
- Sündmustik on viidud väljapoole meie aegruumi (alternatiivne ajalugu). Siin on oluline vahet teha alternatiivsel ajalool ja salaajalool. Alternatiivne ajalugu toimub väljaspool meie aegruumi, st. meie teada oli kirjeldatud sündmuste (näiteks inkad koloniseerivad Hispaania) toimumine absoluutselt võimatu. Salaajaloo puhul võib põhimõtteliselt möönda, et sündmused võisid aset leida hoolimata selle üliväikesest tõenäosusest ja kokkusobimatusest meie seniste teadmistega ajaloost (Alexandre Dumas' "Raudne mask"). Vaidlusi on põhjustanud teosed, mille kaugeleulatuv ajalooline tõepäratus on seletatav autori väheste teadmistega ajaloost (Herman Sergo "Vihavald").
Fantastilised subjektid:
- Seni avastamata maised kultuurid (antropoloogiline ulme).
- Senitundmatud võimed tuntud maistel eluvormidel (telepaatia, psühhokinees, pürootika jne).
- Seni avastamata või teadaolevalt väljasurnud maised eluvormid. Sealhulgas "elusa planeedi" kontseptsioon (August Mälk, "Projekt Viktoria").
- Maavälised eluvormid (eriti mõistuslikud eluvormid).
Fantastiline tehnoloogia:
- Meie praegust teaduslikku taset ületavad avastused või konstruktsioonid (eriti tulevikuteadus).
- Tuntud tehnoloogiate kasutamine ebarealistlikul viisil (näiteks aurupunk, milles kõiki mehhanisme kosmoselaevadeni välja käivitab aurumasin, üleskeeratav tank jms).
Fantastilised humanitaar- või sotsiaalteaduste arendused
Väga tihti esineb ühes teoses mitu fantastilist elementi.
2) Fantastilised sündmused toimuvad teose (mitte autori, lugejate või tegelaste!) seisukohalt objektiivses tegelikkuses. Hallutsinatsioonide kirjeldused ei ole ulme.
3) Fantastikal on teoses oluline osa ja see on taotluslik. Näiteks H. G. Wellsi "Tono Bungay" ei ole ulme hoolimata episoodist quap-iga. Loomulikke vaidlusi põhjustab see, kui suur osa on oluline. Mõne teose puhul on vaieldav ka see, kas fantastiline element oli taotluslik. Fantastilisena näivad sündmused võivad olla tingitud autori vähestest teadmistest või elukogemusest.
4) Teose aluseks olev narratiiv on ilukirjanduslik, st. ei ole religioosne, spekulatiivselt esseistlik ega suulise traditsiooni üleskirjutus.
- Hesekieli raamat ei ole ulme.
- Erich van Dänikeni teosed ei ole ulme. Kuitahes abitu raamjutustus võib siiski anda alust spekulatiivselt esseistliku teksti liigitamiseks ilukirjanduslikuks.
- Rahvasuust üleskirjutatud muistendid või muinasjutud ei ole ulme. Ulmena ei käsitleta ka puhast suulise traditsiooni kirjalikku edasiarendust, mis ei lisa mingit uut kvaliteeti. Vaidlusi on põhjustanud näiteks Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsed jutud".
Rida autoreid on avaldanud oma teoseid vältides viiteid ulmekirjandusele hoolimata teoste ilmsest fantastilisusest. Samuti on rida kirjastusi avaldanud ulme sildi all teoseid, milles tegelikult midagi fantastilist ei toimu. Teose sisust lähtumisele alternatiivne viis ulme defineerimiseks on lähtuda sellest, millises väljaandes teos ilmunud on.
Žanriulme on ulme mõne alaliigi tavasid täpselt järgiv ulmekirjandus. Sinna kuuluvad teosed on tavaliselt loodud vastava alamliigi traditsioone silmas pidades ning teadlikult ulmena. On kirjutatud ka fantastilise elemendita teoseid, milles esineb žanriulme tüüpvõtteid (näiteks hull teadlane).
Uitulme (inglise slipstream) ehk nö piiripealne ulme on fantastika, mis ei järgi žanriulme traditsioone. Piiripealse ulme näiteid:
- Lastekirjandus. Suur osa lastekirjandusest on põhimõtteliselt liigitatav linnaulme (urban fantasy) alla, milles uusaegses ja suhteliselt realistlikus miljöös tegutsevad fantastilised tegelased. Samas on olemas ka nii lastele kirjutatud žanriulmet (Nikolai Nossovi "Totu Kuul") kui ka täiesti realistlikke teoseid (Astrid Lindgreni "Bullerby lapsed").
Piiripealsete teoste žanrikuuluvus on vaieldav. Tüüpiliselt käsitlevad piiripealset ulmet ulmekirjandusena ulmekirjanduse spetsialistid, lähtudes sündmustiku ilmselgest fantastilisusest. Vastupidisel seisukohal on ulmevälised spetsialistid, kelle jaoks antud teostes fantastiline element ei ole piisavalt oluline või kes mõistavad ulmena ainult žanriulmet.
Kuuluvus ulmesse ei välista kuulumist mõnda teise kunsti alaliiki (klassikalise, filosoofilise, teadusliku vms kunsti alla).
Ajalugu
Ulmežanri alamžanride ajalooline tagapõhi on erinev. Kui teadusulme tekke tingimuseks võib pidada uusaegset mõtlemist, siis imeulme juured on keskaegses kirjanduses, sh haldjalugude ning faustlikus traditsioonis ning õuduse omad keskaegses folklooris. Ulmežanri arenemist uusajal võib lihtsustatult kujutada järgmise skeemi abil.
Eesti teadusulme teadaolevalt esimene teos on Matthias Johann Eiseni tulevikupildike "Tallinn aastal 2000" (1903). Õuduskirjandust kirjutati juba 19. sajandil (näiteks August Kitzbergi jutt "Libahunt" 1891–1992). 20. sajandi alguses oli tõlkemaastikul üheks olulisemaks rahvalikuks väljaandeks Johannes Aaviku tõlkeantoloogiate sari "Hirmu ja õuduse jutud". Esimene anne (1914) sisaldas Hanns Heins Ewersi ja A. J. Mordtmanni jutte.
Sõna "ulme" tõi eesti keelde väljendi "teaduslik fantastika" asemele ja teadusulme tähenduses Henn-Kaarel Hellat kirjutises "Ilukirjanduse põnevad provintsid" (Sirp ja Vasar, 18. september 1970, nr 38). Ajalehes Sirp ja Vasar pakuti teadusliku fantastika tähenduses ka teisi uudissõnu, millest tuntuim on "ruja". Termin "imeulme" juurdus alates 1990. aastate lõpust.
