See artikkel räägib voltherilastest; varem paigutati sugukonda Vespidae (ühisherilased) alamsugukonnad Polistinae, Stenogastrinae ja Vespinae'

Voltherilased
Vapsik
Vapsik
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Kiletiivalised Hymenoptera
Sugukond Voltherilased Vespidae
Latreille (1802)
Emane maaherilane Vespula squamosa
Täpik-maaherilane

Voltherilased (Vespidae)[1] ehk kitsas tähenduses herilased[2] on putukate sugukond kiletiivaliste seltsi herilaselaadsete ülemsugukonnast.

See on mitmekesine kosmopoliitne herilaste sugukond.

Nomenklatuur

Taksoni autor on Pierre André Latreille (1802).

Nimi "voltherilased" tuleb sellest, et rahuolekus voldivad nad oma eestiivad pikuti kokku.

Iseloomustus

Rahuolekus voldivad nad eestiivad pikuti kokku. Tagakeha on sageli kollase-mustatriibuline.

Voltherilaste seas on nii üksikelulisi kui ka ühiselulisi liike. Ühiselulised voltherilased elavad peredes, neil on viljakas emane ehk emaherilane ja rohkem või vähem viljatud emased ehk töölised, nad ehitavad paberitaolisest massist (läbimälutud ja süljega immutatud puidust[2]) pesi. Parasvöötmes elab ühiseluliste herilaste koloonia tavaliselt talve alguseni. Uued emaherilased ja isaherilased sigitatakse suve lõpupoole; pärast kopulatsiooni emaherilased talvituvad pragudes või muudes varjulistes kohtades. Voltherilaste sugukonda kuuluvad peaaegu kõik ühiselulised herilased (sealhulgas kärjeherilased Polistes fuscatus ja Polistes annularis) ning täpik-maaherilane). Alamsugukonnad Polistinae ja ühisherilased koosnevad ühiselulistest liikidest; alamsugukonnad saviherilased, Euparagiinae ja Masarinae on üksikelulised; alamsugukonnas Stenogastrinae on mitmesugused vahepealse eluviisiga liigid. Enamik liike on saviherilased, kes ehitavad vastsetele savist haudekambrikese.

Voltherilased on kiskjad või toituvad õietolmust ja toidavad sellega vastseid (Masarinae). Kiskjad toituvad tavaliselt tapetud putukatest ja toidavad sellega vastseid, mõned liigid söövad ka väikseid närilisi, gekosid ja väikseid linde (tõenäoliselt raibet).[3]

Alamsugukonna Polistinae herilased ja ühisherilased ei söö saaki otse, vaid mäluvad seda ja annavad vastsetele, kes toodavad aminohapperikast selget vedelikku, millest valmikud toituvad. Selle koostis on liigiti erinev.[4]

Tähtsus

Paljud liigid on tolmeldajad, teised jälle kahjurputukate hävitajad.

Eesti liikidega perekondi

Süstemaatika ja klassifikatsioon

Voltherilasi on maailmas üle 4800 liigi, 260 perekonda ja 6 alamsugukonda.

Voltherilaste sugukonna alamsugukonnad on:

Varem jaotati voltherilased sugukondadeks ja alamsugukondadeks nii:

Viited

  1. Voltherilased andmebaasis eElurikkus Muuda Vikiandmetes
  2. 2,0 2,1 herilased, TEA e-Entsüklopeedia.
  3. Настоящие осы (Vespidae) нападают даже на птиц
  4. Hunt, J. H.; I. Baker; H. G. Baker. (1982). Similarity of amino acids in nectar and larval saliva: the nutritional basis for trophallaxis in social wasps. Evolution 36: 1318–1322.

Kirjandus

Eesti keeles

Välislingid