207. julgestusdiviis
Tegev	1940–1945
Riik	Saksa Riik
Kuuluvus	Wehrmacht
Ülesanne	tagalajulgestus, vastutusala oli kogu Eesti (v.a Narva ümbrus) ja Peipsi-tagused alad Pihkvast Narvani
Suurus	2 jalaväerügementi
Osa	Väegrupp Nordi tagalapiirkond
Lahingud	Teine maailmasõda Idarinne

207. julgestusdiviisi (207 Sicherungs-Division) oli Teise maailmasõja ajal Saksa vägede poolt okupeeritud Eestis Tartus dislotseerunud Väegrupi Nord tagalapiirkonna julgesutusüksus. Julgestusdiviisi ülesanneteks määrati varustustugipunktide, ühendus- ja järelveoteede ning järelvedude endi, lennuväljade ja trofeeladude julgestamine, sõjavangide valvamine ja äravedu ning liikluskorraldus väegruppide tagalas.

Punaarmee läbimurde järel Alūksne (Marienburgi) kaitseliinil 1944. aasta augustis, allutati 207. julgestusdiviis armeegrupile Narwa ja kui Narva rindelt paisati Lõuna-Eestisse lahingugrupp Wagner SS-Brigadeführer Jürgen Wagneri juhtimisel, lahingugrupile allutati ka 207. julgestusdiviis. 207. julgestusdiviis allutati 25. augustil 1944 Emajõe rindelõigu kaitse II armeekorpusele, millele 207. julgestusdiviis allus kuni purustamiseni 17. ja 18. septembril 1944. Diviisile allusid peale 94. julgestusrügemendi ka põhiliselt eestlastest koosnevad lahingugrupid: kolonel Paul Gallase lahingugruppi kuulusid 5. Eesti Piirikaitserügemendi osad, Omakaitse üksused jt, 207. diviisile allus ajuti ka lahingugrupp Rebane.

207. julgestusdiviisi juhtkond

• komandörid: kindralleitnant Karl von Tiedemann (1. märts 1941 – 1. jaanuar 1943);
• kindralleitnant Erich Hofmann (1. jaanuar 1943 – november 1943);
• kindralleitnant krahv Bogislaus von Schwerin (november 1943 – 17. september 1944);
• kindralmajor Martin Berg (17. september 1944 – 10. detsember 1944).

Diviisi staabi Ia ohvitser:

• major Hans-Ulrich von Oertzen (15. märts 1941 – august 1941);
• ooberstleitnant Georg Hildebrandt (august 1941 – juuli 1943);
• major Dr. Gerd von Below (juuli 1943–1944)^[1]

207. julgestusdiviisi üksused

• 94. julgestusrügement (94. Sicherungs-Regiment)
• 374. grenaderirügement (Grenadier-Regiment)^[2]

Diviisi koosseisus oli staap koos sideroodu, välikomandantuuriga.

Diviisis oli kolmest pataljonist koosnevad 2 jalaväerügementi, kus igas pataljonis oli:

• kolm laskurkompaniid;
• üks kuulipildujate kompanii;
• tankitõrjekompanii, kuhu kuulus 12 kahurit (37 mm kaliibrilist kahurit);
• jalaväe saatekahurite kompanii – kuus kerget kahurit,
• kerge kahurväedivisjon – kolm patareid (105 mm haubitsat).

Julgestusdiviisile allutati Saksa üksuste kõrval ka sõjavangidest ja kohalikest elanikest komplekteeritud üksused, sh ka 4) julgestus- ja korrakaitseüksused: valgevenelastest, ukrainlastest ja kasakatest sõjavangidest formeeritud 207. ratsapataljon (Ostreiter-Abteilung 207) ning 37., 40., 41. ja 42. eesti kaitsepataljonid.

Julgestusdiviisi tegevusvaldkonda kuulus sõjavangilaagrite haldamine ja üksuste formeerimine kohalikest elanikest. 26. juunil 1942 arvati 207. julgestusdiviisi koosseisust välja Dulag’id nr. 101, 102, 154 ja 200. 207. julgestusdiviisile allutati Stalag’id (statsionaarsed laagrid) nr. 332 (Viljandis), 372 (Pihkvas), 381 (Tapal). (Vt Saksa sõjavangilaagrid Eestis)

Viited

Välislingid

• 207. Sicherungs-Division
• . Sicherungs-Division