2. diviisi tagavarapataljon | |
---|---|
Tegev | 8. aprill 1919–20. mai 1920 |
Riik | Eesti Vabariik |
Haru | Eesti maavägi |
Ülesanne | mobiliseeritud sõdurite väljaõpetamine ja 2. Diviisi polkude täiendamine |
Suurus | pataljon |
Ülemad | |
Praegune ülem | - |
Märkimisväärsed ülemad |
staabikapten Arnold Hinnom alamkapten Villem Marder |
2. diviisi tagavarapataljon oli Eesti Rahvaväe väeüksus aastatel 1919–1920, Puiestee tänava kasarmutes.
2. diviisi tagavarapataljoni formeerimist alustati 29. detsembril 1918 Haapsalus, 15. veebruaril 1919 paigutati pataljon Haapsalust Tartusse ja allutati 2. diviisi ülemale.
Pataljon tegutses kuni 20. maini 1920.
1919. aasta suvel viidi Haapsalust üle[1] Tartusse tsaariaegse Krasnojarski polgu kasarmusse Puiestee tänava ääres, mobiliseeritud mehed, kes sündinud aastatel 1882–1898 ning kes olid seni sõjamehe kohustustest kehaliste puudujääkide tõttu või perekondlikel põhjuste vabastatud. Mobiliseeritute allumatuses ehk 2. diviisi tagavarapataljoni mässus süüdistatuna[2] mõisteti 13. juulil 1919 sõjaväljakohtu poolt surma, 20 mahalaskmise ja kaks poomise läbi. 21 mehe hukkamispaik (üks pääses ratsahobusel põgenema ja avaldas hiljem oma memuaarid[3]) oli Ülejõe kasarmuõu.