Aarand Roos

Aarand Roos (28. mail 1940 Tartu – 9. august 2020 Tallinn) oli eesti keeleteadlane, kirjanik, diplomaat ja poliitik.

Rootsis

Tema perekond põgenes 1944. aastal Rootsi, kus ta elas kokku 33 aastat.

Doktorikraadi sai ta 2. aprillil 1980 Lundi Ülikoolist, kus kaitses keeleteaduskonnas väitekirja fennougristika alal (oponent oli professor Seppo Sulonen Helsingi Ülikoolist).[1]

Ta töötas Lundi Ülikoolis soome-ugri keelte professori kohustustes.

Ameerika Ühendriikides

Roos elas 16 aastat Ameerika Ühendriikides, ta tegutses Ameerika Hääle eesti osakonnas Washingtonis ja oli aastail 1982–1995 Eesti Vabariigi konsul New Yorgis.

Eestis

Roos naasis Eestisse 1996. aastal, asudes elama Tallinna. Sellest saadik kuni pensionile jäämiseni töötas ta välisministeeriumis 9,5 aastat tõlgina.

Ta oli Eesti Kristliku Rahvapartei presidendikandidaat.

Roos kritiseeris väliskapitali osakaalu tõusu Eesti majanduses ja eesti keele taandumist ajalehes Vaba Eesti Sõna (24. veebruar 2000): "Vaikselt likvideerub – otsekui iseenesest, kuid ometi kellegi käe läbi – kõik riigile kuuluv vara, majandusharud, infrastruktuur, riigipiirid, oma vääring, oma keel, kultuur ja identiteet. Riigile kuuluv maa ja varad erastatakse võõrastele – nii ettevõtetele kui ka eraisikutele. Välismaalaste kätte lähevad – või juba läksid – elektrijaamad, raudteed-rongid, sadamad, pangad, suuremad ajalehed. Loogiliselt peaks nendele järgnema raadio- ja televisioonijaamad, postiasutused ja miks mitte koolid ja haiglad? Eesti keel tõrjutakse välja kõigepealt kõrgkoolidest, siis keskkooli üha madalamatest klassidest. See kõik käib valutult ja vastupanuta, sest suurem osa rahvast ei usu niikuinii, mis on toimumas. Sest tegijaiks on meie oma demokraatlikud institutsioonid – rahva poolt otseselt või kaudselt valitud".

Teoseid

Tunnustus

2003. aastal loobus Aarand Roos teenetemärgist ja tagastas selle Teenetemärkide Komiteele. Selle sammuga avaldas Aarand Roos protesti valitsusringkondade kümme aastat kestnud Eesti Vabariigi põhiseaduse vastasele poliitikale riigi lammutamisel ja Euroopa Liidule allutamisel.[2]

Isiklikku

Tema isa oli klassikaline filoloog Ervin Roos, tema vend on klassikaline filoloog ja arheoloog Paavo Roos. Tema abikaasa Maaja Duesberg on helilooja Rudolf Tobiase tütretütar. Neil on poeg Taavo Roos (sündinud 16. novembril 1983 New Yorgis), kes on tennisist, ja tütar Leila[3].

Aarand Roos valdas mitut keelt. Ta oli baptist ja ta oli Erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid juhatuse liige.

Ta oli lapsest saadik suur spordihuviline ning kogus Eesti spordi (peamiselt kergejõustiku) statistikat.

Roos oli tubakavaba ühiskonna poolt ning andis valimislubaduse Riigikogusse pääsemisel teha propagandat tubakavaba ühiskonna eest.[4]

Viited

  1. ↑ "Väitekirja kaitsmine". Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet. 16.04.1980. Vaadatud 17.04.2019.
  2. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. august 2007. Vaadatud 1. juulil 2022.((netiviide)): CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. ↑ Jüri Trei. In memoriam dr. Aarand Roos. Eesti Päevaleht (Rootsi), september 2020
  4. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. juuli 2007. Vaadatud 8. jaanuaril 2010.((netiviide)): CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

Välislingid

1990: Aksel Tiik (1921–2010) • 1991: Eugen Piisang (1917–2003) • 1992: Ruudi Toomsalu (1913–2002) • 1993: Oliver Puri (1925–2003) • 1994: Aime Pärnakivi (1935) • 1995: Juhan Mandre (1922–2008) • 1996: Ants Kala (1924–2011) • 1997: Vambola Remmel (1922–2015) • 1998: Heino Kask (1924–1999) • 1999: Johannes Nittim (1918–2006) • 1999: Arnold Vaiksaar (1929–2009) • 2001: Kaljo-Mihkel Johannes (1929–2010) • 2001: Valter Lenk (1929–2020) • 2002: Lembit Koik (1929–2017) • 2003: Juhan Maidlo (1930–2015) • 2004: Erlend Teemägi (1929) • 2005: Olaf Langsepp (1930) • 2006: Vello Viirsalu (1938–2011) • 2007: Nora Kutti (1922–2020) • 2008: Henn Saarmann (1934–2008) • 2009: Uno Aava (1928) • 2009: Paul Kuldkepp (1934–2020) • 2010: Aarand Roos (1940–2020) • 2011: Enn Mainla (1944) • 2012: Vello Lään (1937) • 2013: Linda Jaanson (1933) • 2014: Ille Palm (1937) • 2014: Tiit Lääne (1958) • 2015: Rein Järva (1945) • 2016: Valeri Maksimov (1949) • 2017: Merike Rõtova (1936) • 2018: Heldur Tuulemäe (1929) • 2019: Paavo Kivine (1939) • 2019: Tiit Karuks (1946) • 2021: Viive Reesar (1944) • 2021: Märt Ibrus (1949)

Kategooriad