Aerosooliks nimetatakse ka koos gaasiga rõhu all olevat täiteainet, mis täidab aerosooliballoone. Sellised aerosooltooted on deodorandid, putukamürgid, juukselakid, värvid jms.
Väljenditega "aerosool" ja "aerosooliosake" viidatakse enamasti vedela või tahke aine osakestele, mille väljastamisel gaasi tekib dispersne segu.
Dispersseks süsteemiks nimetatakse vähemalt kahest komponendist koosnevat süsteemi. Üks komponentidest on väikeste osakestena jaotatud teises. Ülekaalus olevat komponenti nimetatakse dispersioonikeskkonnaks ning vähemuses olevat komponenti dispersseks faasiks.[2]
Aerosoolide dispersioonikeskkonnaks on gaas ning dispersseks faasiks tahked osakesed või vedelikupiisad. Dispergeeritud faasi agregaatoleku järgi jagunevad aerosoolid uduks (vedel dispergeeritud faas) ja suitsuks (tahke dispergeeritud faas).[3]
Aerosoolide teke
Suurlinnade suduPilved
Jaotus tekkeviisi alusel
Tekkeviisi alusel jagunevad aerosoolid primaarseteks ja sekundaarseteks. Aerosoolid kas emiteeritakse otse tekkeallikast valmiskujul või tekivad keskkonnas füüsikaliste ja keemiliste protsesside käigus. Primaarseteks on otse allikatest paiskuvad osakesed, nagu vulkaaniline tuhk, meresool, tuule-erosioonitolm, kaevandamisel ja lõhkamistöödel tekkiv tolm, autotranspordi tolm. Sekundaarsed aerosoolide tekivad erinevate atmosfäärigaaside reageerimisel ja kondenseerumisel või jahtuva gaasi kondenseerumisel. Tekkimisel võivad osaleda nii looduslikud gaasid kui ka inimtegevuse poolt õhku paisatud lisandgaasid (SO2, NH3, NOx, joodioksiidid, gaasilised orgaanilised ained). Nii tekivad näiteks pilvepiisad ja sudu.[4]
Jaotus tekke- ja emiteerumisallikate järgi
Tekke- ja emiteerumisallikate järgi jagunevad aerosoolid looduslikeks ja inimtekkelisteks[1]:
Inimtekkelisi aerosoole on kogu hulgast ligi 20%[1]. Allikatena võib vaadelda sõiduteid, põllumaid, kütuste põletamist ning tööstusprotsesse. Õhku jõuavad osakesed tuulte tõttu, erosiooniga või kõrgetest korstnatest ja transpordivahenditest. Näiteks paiskuvad nii õhku pinnaseosakesed, CO (põlemisprotsessidest), SO2 (tööstusest), NOx (transpordist), lenduvad orgaanilised ühendid (VOC).
Aerosooliosakeste suurus
Aerosoolide hulgas on väga erineva tekke ja suurusega osakesi. Diagrammil on toodud bioloogiliste aerosoolide, tolmude, tahkete ja gaasiliste saasteainete näiteid ning nende suurusvahemikud mikromeetrites (10−6m)
Õhu gaasiliste komponentide molekulide diameetrid jäävad alla 1 nm (10−9m). Aerosooliosakeste mõõtmed on enamasti suuremad, kuid väga varieeruvad, alates mõnest nanomeetrist (10−9m) kuni kümnete mikromeetriteni (10−6m). Suuruse järgi eristatakse PM10, PM2,5, PM1 osakesi. Need vastavad 10, 2,5 ja 1 mikromeetristele diameetritele. Täpsemalt näitab see jaotus aerodünaamilist diameetrit, mille puhul läbivad osakesed mõõtmisprotsessis 50% efektiivsusega vastava selektiivse sisendi.
[5]
PM2,5 osakeste hulka kuuluvad enamik mehaaniliste protsesside tagajärjel tekkivatest aerosoolidest, nagu erosiooni, tuule, purustamise puhul tekkiv tolm, tolm teedelt, tänavatelt, ehitusest, põllumajandusest, meresool, õietolm, taime eosed, lendtuhk kütuste põletamisest, vulkaaniline tuhk, tulekahjudest lenduvad osakesed.
PM10 osakesi satub palju õhku kevaditi, kui talvise tänavate liivatamise ja naastrehvide kasutamise tõttu eraldub kulutatud asfaldilt suuremaid osakesi, mis liikluses lenduvad.[6]
Osakeste kasvamine atmosfääris
Suuremad osakesed väljuvad atmosfäärist kiiremini ja pole keemiliselt nii aktiivsed, kui väikesed sekundaarsed osakesed. Viimaste suurus on atmosfääris ajas muutuv. Põhiline muundumisskeem on järgmine[4]:
Erinevad keemilised ja füüsikalised protsessid muudavad atmosfääri paisatud ained kergesti kondenseeruvaks. Molekulide piisava kontsentratsiooni saavutamisel ühinevad need tilkadeks või tahke aine osakesteks. Ühinemisprotsessi nimetatakse nukleatsiooniks ning selle käigus tekivadki sekundaarsed aerosoolid.
Nukleatsiooni produktid kasvavad samade või teiste õhu lisandgaaside molekulidekondenseerumisel nende pinnale ja nende osakeste omavahelise liitumise ehk koagulatsiooni käigus.
Sekundaarosakesed ei kasva läbimõõdult suuremaks kui üks mikromeeter, sest läbimõõdu suurenedes kasvuprotsessid aeglustuvad ja väljasadestumine kiireneb.
Aerosoolide kadu
Aerosooliosakesed ei saa atmosfääris igavesti püsida. Õhus viibimise aeg on mõnest päevast kuni mõne nädalani. Osakese eluiga oleneb asukohast ja osakese suurusest. Eemaldumisprotsesse mõjutavad gravitatsioon ja kondenseerumispinnad.
Neelud
Eraldumisteed ehk neelud jagunevad märgväljasadestumiseks, kus osaleb vesi, ja kuivväljasadestumiseks.
Märgdepositsioon jaguneb omakorda lihtsalt väljapesemiseks (washout), kus osake ühineb olemasoleva pilvetilgaga, vihmaga väljapesemiseks (rainout), kus osake on kondensatsioonituum, ja väljapühkimiseks (sweepout), kus osake haaratakse kaasa saju käigus.
Atmosfääriaerosooli osakestel on mitmeid olulisi rolle, näiteks põhjustavad atmosfääri hägususe, hajutavad ja neelavad päikesekiirgust, on pilvede ja udude tekkel kondensatsioonituumadeks, seovad kergeid ioone, vähendades oluliselt nende elektrilist liikuvust, muundades sellega laengu jaotust ruumis ja elektrivälja, omavad olulist rolli atmosfäärikeemias, mõjutavad kliimat.[7]
Mõju tervisele
Aerosoolide mõju inimese tervisele on väga tugev. Peened aerosoolid võivad põhjustada südame- ja kopsuhaigusi, astmahooge ja mitmeid teisi terviserikkeid. Eriti ohtlikud on väga väikesed saasteosakesed, need läbivad membraane ning kanduvad vereringegaorganitesse laiali, kahjustades kogu organismi. Kuna aerosoolid sisaldavad erinevaid ohtlike saastegaaside komponente, on kahjulikke mõjusid veel. Näiteks soodustab hingamisteede haigusi SO2, mis on ohtlik ka taimedele, kuna lagundab kattekudesid ning pidurdab taime arengut. Ohtlik on ka gaasiliste NOx sisaldus, mis mõjutab hemoglobiini kaudu organismi vereringet. Aerosoolide toime on väga keeruline, kuna on raske eristada ühe aine mõju teise omast. Seega on tegemist olulise uurimisvaldkonnaga. Praeguseks on näiteks tõestatud kahjulik toime epidemioloogilistes ja ka diiselmootori ülipeenete heitgaasiosakeste lühiajalise eksponeerimise mõju uurivas eksperimendis.[8]
Londoni tüüpi sudu on näide aerosoolide kahjulikkusest. Algselt pärineb nimetus 1905. aastast, mil Londonis söega kütmise tagajärjel eraldus korstnatest palju suitsu (tahma) ja vääveldioksiidi. Tahmaaerosooli osakesed on kondenseerumistuumadeks õhuniiskuse ja udupiiskade jaoks.[1]
Tahmas leiduva raudsulfiidi reaktsiooni õhuhapnikuga kirjeldab järgmine valem:
4FeS2 + 11 O2 => 8 SO2 + 2Fe2O3
Tekkiv SO2 on vees hästi lahustuv ning kogub selle tõttu enda ümber kondenseeruvat vett. Tahmas sisaldub ka metallijääke, mille katalüüsi abil muudetakse SO2 edasi väävelhappeks. Tulemuseks on tervist kahjustav aerosool.[9]
Aerosoolide mõõtmine
Aerosooli kontsentratsiooni väljendamiseks kasutatakse kas ruumalaühikus leiduvate osakeste arvu ehk arvkontsentratsiooni või ruumalaühikus leiduvate osakeste massi ehk masskontsentratsiooni. Need näitajad on omavahel seotud ning üksteiseks teisendatavad osakeste kuju ja tiheduse kaudu. Suuruse erinevustest tingitult on väikestel osakestel võrreldes jämedate osakestega masskontsentratsioon väiksem ja arvkontsentratsioon suurem. Aerosooli mõõtmisi tehakse tuginedes osakeste erinevale massile.
Suurusjaotuse spektrites eristuvad selgelt eri suurustega osakeste kogumikud (moodid).
Nukleatsioonimood (u 3–30 nm) – gaasiliste lisandite kondenseerumisel moodustuvad klastrid, mis kaovad kiirelt Browni liikumises akumuleerumise tõttu.
Aitkeni mood (u 30–100 nm) – suuremad klastrid, mis on peamised kondensatsioonitsentrid pilvetilkade tekkimisel.
Akumulatsioonimood (u 100–1 μm) – tekivad väiksemate osakeste ühinemisel (koagulatsioonil), põlemisel, aurude kondenseerumisel jms protsessides. Need osakesed kogunevad atmosfääris, kuna on liiga suured selleks, et difusiooni teel kiiresti edasi koaguleeruda ja liiga väikesed selleks, et raskusjõu mõjul välja sadestuda. Väljuvad atmosfäärist väljapesemisel sademetega.
Mehaanilise tekkega osakeste mood (u. 1–10 μm, mõnikord kuni 100 μm) – osakesed, nagu tolm, lendtuhk, meresool, taimeeosed, mida tekib massi järgi palju, kuid mis sadestuvad gravitatsiooni tõttu kiiresti välja.[5]
Proovivõtmismeetodid
Proovikogumise variantideks on isokineetiline proovivõtt, kus õhku imetakse läbi avause mõõteaparaati ja mõõtmised on seotud osakeste liikumisinertsiga, ning filtreerimine, kus osakesed kogutakse filtrile sellest õhku läbi imedes ja mõõtmised on seotud filterpaberi omaduste muutumisega.
Kontsentratsiooni määramine
Nefelomeeter – põhineb osakeste omadusel oma diameetrist olenevalt valgust hajutada. Selle abil mõõdetakse atmosfääri läbipaistvust.
Etalomeeter – põhineb osakeste peegeldusomadustel. Määratakse filtrilt peegelduva valgushulga muutumist.
Beetanõrgenemine – põhineb osakeste omadusel neelata beetakiirgust. Mõõdetakse beetakiirguse nõrgenemist filtri läbimisel.
Resoneeriv mikrotasakaal – põhineb võnkuva elemendi resonantssageduse muutumisel elemendile sadestuvate aerosooliosakeste tõttu.
Proovikogujad – lehtrid, millesse teatud perioodi vältel sadestunud osakeste mass mõõdetakse.
Lumikatte proovid – aerosooliosakesed on olnud lume tekkimisel kondensatsioonitsentriteks ning lumeproovis mõõdetakse sisalduvate aerosooliosakeste mass.[5]
Suurusjaotuse ehk spektri määramine
Impaktor – õhuvool sunnitakse kiirelt suunda muutma ning olenevalt suurusest sadestuvad välja suuremad osakesed.
Difusioonipatarei – õhk juhitakse läbi toru. Seintele difundeerumise kiiruse määrab inerts. Suuremad osakesed sadestuvad lühema vahemaa läbimise jooksul, tekib suurusjaotus.
Elektrilise liikuvuse analüsaator – põhineb laetud osakeste triivimisel õhus elektrostaatilise välja toimel. Kuna liikumise suuna muutus kondensaatori katete vahel on määratud osakese laengu ja massiga, saab võrdsete laengute puhul määrata osakeste massid.
