 Aleksandra Kollontai | |
| Sünniaeg | 31. märts 1872 |
|---|---|
| Sünnikoht | Peterburi |
| Surmaaeg | 9. märts 1952 |
| Erakond | VSDTP/VSDT(b)P/VK(b)P/ÜK(b)P/NLKP |
Aleksandra Mihhailovna Kollontai (vene Алекса́ндра Миха́йловна Коллонта́й; sünninimi Domontovitš Домонто́вич; 31. märts (vkj. 19. märts) 1872 Peterburi – 9. märts 1952 Moskva) oli Vene kommunistlik revolutsionäär, algul menševike toetaja, aastast 1914 bolševistliku liikumise liige. Nõukogude Liidu ajal oli ta diplomaat. Diplomaaditööd tegi ta Mehhikos, Rootsis ja Norras.
Ta sündis tsaari armee polkovniku Mihhail Domontovitši ja Aleksandra Masalin-Mravinski peres[1]. Kollontai ema oli soome puidukaupmehe tütar. Noorusaastad veetis Aleksandra vanaisa juures Soomes.
Haridust omandas ta koduõpetaja käe all ning hiljem sooritas Peterburi poeglaste gümnaasiumis küpsuseksamid.
Mõne aja pärast abiellus ta oma nõo sõjamehe Vladimir Kollontaiga. Abielust sündis poeg. Paar lahutas kolm aastat hiljem.
Edasised õpinguid jätkusid Zürichis, kus ta sidus end vene revolutsionääride tegevusega.
Aastal 1903, kui sotsiaaldemokraadid jagunesid menševikeks ja bolševikeks, ei liitunud ta algul kummagi liikumisega. Hiljem otsustas ühineda menševikega.
Aastal 1914 pöördus ta Skandinaaviast tagasi Venemaale ja liitus bolševikega.
Pärast bolševike 1917. aasta revolutsiooni sai temast riikliku hoolduse rahvakomissar. Ta oli Nõukogude juhtkonna kõige prestiižsem naine ning rajas Kominterni naissekretariaadi, mille eesmärk oli parandada naiste elamistingimusi Nõukogude Liidus: ta võitles naiste emantsipatsiooni, lahutus- ja abordiõiguse eest. Teda peetakse ka sotsialistliku feminismi rajajaiks. Kollontai juhitud naissekretariaat suleti 1930.
Nõukogude valitsuses hakkas Kollontai kritiseerima Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteid ning ühines mõttekaaslase Aleksandr Šljapnikoviga, kellega koos 1920. aastal moodustati vasakpoolne fraktsioon, mille nimeks sai "töölisopositsioon". Töölisopositsioon avaldas vastumeelsust kommunistliku partei bürokraatia ja liigse parteilise juhtimise vastu nõukogude riigimajanduses. Ehkki Lenin saatis 1921. aastal opositsiooni laiali, oli Kollontai oma mõtete pärast ka hiljem parteiga sageli lahkarvamustel.
Kollontail puudus poliitiline mõjuvõim ning ta määrati 1920ndail erinevatele diplomaatilistele ametikohtadele. Aastal 1923 määrati ta Nõukogude täievoliliseks esindajaks Norras: ta oli seega esimene naissaadik maailmas. Hiljem oli ta samal ametikohal Mehhikos ja Rootsis. Kollontai esindas ka Nõukogude Liitu Rahvasteliidus.
Teise maailmasõja ajal levis kuuldusi, et sakslased tahtsid Rootsi saatkonnaga, mille eesotsas oli Kollontai, pidada Nõukogude-Saksa läbirääkimisi, mis aga reaalselt kunagi ei toimunud.
Suur osa tema kirjutistest oli kirjutatud vabaarmastuse, naiste võrdõiguslikkuse ja sõltumatuse teemal.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Aleksandra Kollontai |