B₂-vitamiin ehk G-vitamiin ehk riboflaviin on koondnimetus B₂-vitamiini laadset antistomatiitset, antiglossiitset ja antidermatiitset toimet avaldavate, nii looduslike kui ka sünteetiliste ainete kohta ja B-rühma liigitatud vitamiin.

Allikad

• Piimas olevat riboflaviini nimetatakse laktoflaviiniks.
• Munakollases olevat riboflaviini nimetatakse ovaflaviiniks.
• Maksas olevat riboflaviini nimetatakse hepatoflaviiniks.
• Taimedes leiduvat riboflaviini nimetatakse verdoflaviiniks.
• Uriinis leiduvat riboflaviini nimetatakse uroflaviiniks.

Saamine ja depood

Toidus on B₂-vitamiin koensüümina flavoproteiinides (v.a piimas). Seedeensüümid vabastavad neist B₂-vitamiini, mis imendub peensooles kandja vahendatud aktiivse transpordina (seda soodustavad sapphapped).

Imendumist pärsivad alkohol, kohv, suitsetamine, mitmed antibiootikumid, suukaudsed rasestumisvastased preparaadid. Riboflaviin fosforüülub koerakkudes FMN-is, millest tekib FAD. Mõlema teket stimuleerivad kilpnäärehormoonid. Tagavara neerudes ja maksas on suhteliselt tagasihoidlik, mistõttu peab seda saama pidevalt toiduga; seda sisaldavad näiteks piim, jogurt, maks, kala ja spinat.

Biofunktsioonid

Tema bioaktiivsus realiseerub läbi koensüümsete vormide FMN ja FAD. Mõlemad on vajalikud redoksprotsesside ensüümides, nt:

• PyrDH,
• suktsinaadi DH (mis osaleb süsivesikute, rasvhapete ja aminohapete katabolismis),
• ksantiini oksüdaas (rasvhapete oksüdatsiooni ja hingamisahela ensüümid),
• B₂-vitamiin on vajalik juuste, naha ja küünte normaalseks arenguks ning nägemisprotsessis.

Defitsiit

Normaalsel toitumisel ei esine. Kestev alkoholi, kohvi ja musta tee tarbimine, suitsetamine, antibiootikumid, piimatoodete puudus toidus ja kestev väga rohke suhkru tarbimine viib teatud defitsiidi kujunemisele.

Esmatunnused:

• pragunevad katkised suunurgad ja huuled
• nõrkus
• depressioon

B₂-avitaminoos:

• keele- ja limaskestapõletikud
• silmade valguspelgus
• dermatiit nina ja silmade ümbruses

NB! Enamasti on B₂-avitaminoosi puhul tegu ka tiamiini, niatsiini, B₆-vitamiini ja foolhappe defitsiidiga.

Manustamine

Vajalik on kolmetasandiline lähenemine:

• absoluutne tagatav miinimum 1,4–1,7 mg (RDA);
• tervise optimaalseks tagamiseks tänapäeval kuni 5 mg;
• terapeutiline tase alates 25 mg.

Manustamine on hädavajalik defitsiidile viitavate sümptomite korral.

Vitamiini oskuslik/adekvaatne manustamine ravi ühe komponendina võib olla efektiivne alkoholismi, pellagra, Alzheimeri tõbi, parkinsonismi, dermatiidi, katarakti ja muude haiguste puhul.

Võimalusel tuleks manustada koos tiamiimi, niatsiini, B₆-vitamiini, C-vitamiini ja foolhappega.

Päevane ohutu koguannus korduval manustamisel on 100 mg ja ühekordsel 200 mg. Toksilisust pole täheldatud.

Ajaloolist

• 1879. aastal eraldas A.W. Blyth vadakust ebapuhta flaviini – laktokroomi.
• 1929. aastal eraldas Richard Kuhn, koos Paul György ja Theodor Wagner-Jaureggiga, keemiliselt B₂-vitamiini;^[1]
• 1933. aastaks eraldasid Kuhn, György, P. ja Wagner-Jauregg, T. puhast riboflaviini pärmist, munavalgest ja vadakust.
• 1933.–1934. aastal koostas ta koos Theodor Wagner-Jaureggiga B₂-vitamiini struktuuri.^[2]

Enam-vähem samal ajal Paul Karreriga (1935) teatas Kuhn B₂-vitamiini struktuuri kindlaksmääramisest ja sünteesimisest. Ta eraldas ligi 1 grammi riboflaviini 5300 liitrist kooritud piimast (ingl k skim milk), ühtlasi oli ta esimene, kes vitamiini eraldas.^[3] Paul Karreri koostatud sünteesimeetodi võttis vitamiini sünteetiliseks tootmiseks kasutusele Hoffmann–La Roche.^[4]

Vaata ka

• B-rühma vitamiinid
• Vitamiinid

Viited