Biotiin ehk H-vitamiin ehk B7-vitamiin ehk B8-vitamiin ehk koensüüm R on valdavalt endogeenne vesilahustuv B-rühma vitamiin, mis on mikrokogustes iga päev vajalik nii pro- kui ka eukarüootsete organismide füsioloogiliste protsesside normaalseks toimimiseks. Biotiin on paljude bakterite jaoks asendamatu kasvufaktor.[1][2]
Biotiin ja selle isomeerid on ka bioaktiivsed biomikromolekulid ja asendamatud koensüümid. Biotiini leidub paljudes taimsetes ja loomsetes toitainetes ning normaalse füsioloogiaga loomadel toimub biotiinisüntees mikroorganismide kaudu soolestikus. Biotiin on ka ravimpreparaatide, söödalisandite, vitamiinipreparaatide ja kosmeetikatoodete oluline koostisosa.
Biotiini täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või kestev vaegus võib olla organismile kahjulik ja koguni ohtlik, kuid haiguslikke seisundeid põhjustab inimestel harva.
Loomsete ja taimsete saadustega seedekulglasse sattuv H-vitamiin on valk-seotud. Valgu proteolüüsil seedekulglas jääb järele biotsütiin, mis biotinaasi toimel annab vaba H-vitamiini. Vaba biotiin imendub peamiselt Na-sõltuva aktiivse transpordina ja põhiosas peensoole ülaosast. Suuremate koguste puhul kasvab mõnevõrra difusioonina imenduv hulk. Soole mikrofloora toodetav biotiin jääb seotuks ja sellest imendub vaid 8–15%.
Biotiinil on mitmeid analooge ja isomeere, kuid looduslikult leidub teda valdavalt (+)-biotiinina ja see on ka aktiivseim vitamiinilaadset bioloogilist toimet omav ühend.
Toiduainetes leidub teda enim looma maksas, neerudes, paljudes munades ja pärmis.
Imendumist pärsib liigne alkohol, antibiootikumid ja toore kanamuna glükoproteiin avidiin. Viimane seob biotiini ja tekkiv kompleks ei allu seedeensüümidele. Keetmine/praadimine lõhustab ja seega inaktiveerib avidiini.
Imendunud biotiini transpordib organismis plasmaalbumiin. Biotiini akumuleerivad maks, neerud, ka neerupealised ja aju.
Eritatakse uriini ja väljaheidetega.
Bioroll avaldub karboksülaaside koensüümina. Biotiinisõltuvat karboksüülimist vajab:
Normaalse toitumise ja tervislike eluviiside korral biotiinivaegust (RHK-10 E53.8) ei esine. Siiski on nüüdisaja tingimustes selle kujunemise tendents. Selle põhjused on:
Vaegus tekitab probleeme rasvhapete ja glükoosi sünteesis ning hargnenud ahelaga aminohapete katabolismis.
Vaeguse esmatunnused:
Süvenenud vaeguse tunnuseks on spetsiifiline seborroiline ekseem ehk seborröa ehk patoloogiline rasuvoolus rasunäärmetest.
Toitumisest mittesõltuv ehk sekundaarne vaegus tekib biotinaasi (sh päriliku) vaeguse puhul. See pärsib nii biotiini imendumist kui ka vabanemist ensüümvalkudest ja uuesti kasutamist. Biotinaasivaegust ilmneb imikutel, sümptomid on järgmised:
Funktsionaalset taset organismis hinnatakse seerumi ja uriini biotiinitaseme määramise kaudu: biotiini, bisnorbiotini, BSO, BNBMK, biotin sulfone'i jt taseme määramise kaudu. Selle vaeguse korral on uriinis suures koguses laktaati, metüülkrotanaati, hüdroksüisovaleraati, propionaati (propionaatne atsideemia).
RDA (Recommended Dietary Allowances) ehk soovitatav päevane annus on 0,30–0,55 mg.
Manustamine on hädavajalik vaeguse tunnuste ilmnemisel. Selle oskuslik/adekvaatne manustamine võib ravi ühe komponendina olla efektiivne alkoholismi, mõlema diabeedi, dermatiitide, ekseemi jne puhul.
Teda peaks manustama koos tiamiini, foolhappe, pantoteenhappe, C-vitamiini, püridoksiini, niatsiini, tiamiini, E-vitamiini ja B12-vitamiiniga.
Päevase ohutu koguannuse ülempiir on korduval manustamisel 500 mg. Ühekordset ei teata. Toksilisust ei teata.
Mainitud ravivat faktorit on nimetatud ka teisiti: kaitsefaktor X (inglise keeles protective factor X), munavalge kahjustuse sündroomi kaitsefaktor (inglise: egg white injury protection factor), S-faktor, W-faktor (ehk Bw-vitamiin).[12]