Vastavalt võimude lahususe ja tasakaalustatuse printsiibile on Vabariigi Valitsus eraldatud teistest põhiseaduslikest organitest. Siiski on parlamentaarse riigikorra kohaselt valitsusel toimimiseks vaja Riigikogu usaldust. Riigikogu peab andma peaministrikandidaadile volitused valitsuse moodustamiseks ja samuti võib Riigikogu avaldada kogu valitsusele, peaministrile või ministrile umbusaldust. Riigikogu liikmetel on õigus esitada valitsuse liikmetele küsimusi ja arupärimisi, millele valitsuse liikmed on kohustatud vastama.[2]
Valitsus otsustab tema pädevusse kuuluvaid küsimusi istungil. Istungit juhatab peaminister ning need toimuvad Tallinnas, Stenbocki majas. Istungid on kinnised, kui valitsus ei otsusta teisiti. Valitsus annab riigielu reguleerimiseks ja korraldamiseks välja Vabariigi Valitsuse määrusi ja Vabariigi Valitsuse korraldusi. Valitsus võib oma korraldusega moodustada valitsuskomisjoni, määrates valitsuskomisjoni ülesanded, liikmed ja komisjoni teenindava valitsusasutuse.[1]
Vabariigi Valitsuse nimetab ametisse Vabariigi President kolme päeva jooksul pärast seda, kui Riigikogult valitsuse moodustamiseks volituse saanud või Riigikogu poolt üles seatud peaministrikandidaat on esitanud talle valitsuse koosseisu.[3]
Ministri nimetab ametisse Vabariigi Presidentpeaministrilt sellekohase ettepaneku saamisest kolme päeva jooksul. Valitsus või minister nimetatakse ametisse presidendi otsusega, mis avaldatakse Riigi Teatajas.[1]
Valitsus või minister astub ametisse ametivande andmisega Riigikogu ees: "Asudes täitma valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele."[1]
Valitsuse ametisse astumisel annab suulise ametivande peaminister. Seejärel kirjutavad vande tekstile alla kõik ametisse astuva valitsuse liikmed. Minister, kes astub ametisse pärast valitsuse ametisse astumist, annab suulise ametivande ja kirjutab vandetekstile alla peaministri juuresolekul.[1]
Vabariigi Valitsuse liikmeteks on peaminister ja ministrid. Vastavalt põhiseadusele peab peaminister nimetama vähemalt kaks ministrit, kellel on õigus asendada peaministrit tema äraolekul. Sellest tulenevalt on minimaalne valitsuse liikmete arv kolm. Kui valitsuses on vähem liikmeid, siis ei ole valitsus otsustusvõimeline. Põhiseadus ei sätesta maksimaalset valitsuse liikmete arvu, kuid Vabariigi Valitsuse seaduse järgi ei ole valitsuses üle 15 liikme.[4]
Valitsuse ministrid jagunevad ministriteks, kes juhivad ministeeriumi, ja ministriteks, kes ei juhi ministeeriumi. Otsuste tegemisel on nii peaministril kui ka igal valitsuse ministril võrdselt üks hääl. Kui hääled jagunevad pooleks, siis on otsustav peaministri hääl. Ükski teine isik, kes osaleb valitsuse istungitel, hääletada ei saa.[4]
Valitsuse istungitest võtab sõnaõigusega osa riigisekretär ning vajadusel võivad istungitest sõnaõigusega osa võtta ka õiguskantsler ja riigikontrolör. Peaminister võib alati kutsuda ka teisi isikuid valitsuse istungitele sõnaõigusega osalema.[4]
Valitsuse liikmed võivad sõnaõigusega osaleda Riigikogu ja tema komisjonide istungitel.[3]
Valitsuse liikmed ei tohi olla üheski muus riigiametis ega kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse. Valitsuse liiget saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.[3]
Parlamentaarne kontroll
Parlamentarismi põhimõtte kohaselt kontrollib Riigikogu valitsuse tööd. Parlamentaarse kontrolli läbiviimiseks on Riigikogu liikmetel erinevaid võimalusi.[5]
Arupärimised – Riigikogu liikmel on võimalik küsida valitsuselt teavet üldisemate ja laiemat avalikku huvi pakkuvate riigieluküsimuste kohta. Arupärimistele vastatakse täiskogu istungil.
Kirjalikud küsimused – Riigikogu liikmed võivad esitada valitsuse liikmetele kirjalikke küsimusi, millele tuleb kirjalikult vastata 10 tööpäeva jooksul.
Infotund – Riigikogu täiskogu igal töönädalal toimub infotund, kus peaminister ja ministrid vastavad Riigikogu liikme suulistele küsimustele.
Umbusaldushääletus – viiendik Riigikogu koosseisust võib algatada umbusalduse avaldamise kas kogu valitsusele või selle liikmele.
Uurimiskomisjoni loomine – Riigikogu võib luua põhjalikumat süvenemist nõudva teemaga tegelemiseks uurimiskomisjoni.
