Gregorius XIII | |
---|---|
![]() | |
Sünninimi | Ugo Boncompagni |
Valitsemisaja algus | 13. mai 1572 |
Valitsemisaja lõpp | 10. aprill 1585 |
Eelkäija | Pius V |
Järeltulija | Sixtus V |
Sünnikuupäev | 7. jaanuar 1502 |
Sünnikoht | Bologna |
Surmakuupäev | 10. aprill 1585 |
Surmakoht | Rooma |
Gregorius XIII (Ugo Boncompagni, 7. jaanuar 1502 – 10. aprill 1585) oli paavst aastatel 1572–1585. Ta oli 226. paavst.
Ugo Boncompagni sündis 7. jaanuaril 1502 kella 2 paiku öösel Bolognas jõuka kaupmehe Cristoforo Boncompagni ja Angela Marescalchi 11-lapselises peres viienda pojana. Segaduste tõttu varasemates daatumites pakuvad erinevad allikad tema sünnikuupäevaks ka 1. jaanuari ja 10. jaanuari 1502.
Ta õppis Bologna ülikoolis õigusteadust, sai 1530. aastal doktorikraadi tsiviil- ja kanoonilise õiguse alal ning asus tööle professorina. Tema õpilastest olid nimekamad Alessandro Farnese, Cristoforo Madruzzi, Otto Truchsess von Waldburg, Reginald Pole, Stanislaw Hozjusz ja Carlo Borromeo.
1539 siirdus ta kardinal Pietro Paolo Parisio kutsel Rooma, kus ta määrati kohtunikuks. Vaimuliku tonsuuri sai ta 1. juunil 1539 Bolognas ja ta ordineeriti 1542 preestriks. Paulus III tunnustas teda võimeka advokaadi, administraatori ja suurepärase kanoonikuna. Paulus IV hindas samuti tema ametialast võimekust ja lähetas ta delegatsioonide koosseisus Euroopa õukondade juurde. Ugo Boncompagni osales 1545 ja 1562–1563 Trento kirikukogul kanoonilise õiguse eksperdina.
Tema karjäär sattus ohtu pärast tema isa surma 1546, kui Ugost sai isa pärija, sest selleks ajaks olid ka tema vanemad vennad surnud ilma pärijateta. Ta otsustas vaimulikuseisusele vaatamata oma õigused edasi pärandada, kuid ei tahtnud loobuda senisest karjäärist, mille tõttu sai ta abieluvälisest suhtest Maddalena Fulchiniga poja Giacomo (1548–1612). Ugo tunnistas lapse omaks, kuid vaimulikuna ei saanud ta loobuda tsölibaadist ja seetõttu tunnustas ta Maddalena abielu Simone Scamniga. See jäi viimaseks juhtumiks, kus paavstil on teada laps.
Ugo Boncompagni tegutses legaadina Hispaanias, kus ta pidi uurima Toledo peapiiskopi Bartolomé Carranza juhtumit. Hispaanias viibides võitis ta Hispaania kuninga Felipe II usalduse. Ta osales kardinalina 2 konklaavil: 1565–1566 ja 1572.
Gregorius XIII valiti paavstiks 13. mail 1572 Vatikani paavstipalees ja krooniti 25. mail kardinal Innocenzo del Monte poolt. Tema kroonimisel kasutatud tiaara on vanim tänapäevani säilinud tiaara. Gregorius XIII valis nime Gregorius I järgi. Tema saamist paavstiks on seostatud Hispaania poliitilise mõjuga konklaavil. 1572. aasta konklaav oli üks lühimaid ajaloos, millest veel lühemaks peetakse 1503 toimunud konklaavi, kus valiti Julius II. 12. – 13. maini 1572 toimunud konklaavil osales 53 kardinali.
Katoliiklikud valitsejad olid Gregoriuse paavstiks saamisest vaimustunud ja kinnitasid kohe pärast konklaavi oma truudust uuele paavstile. Tema peamiseks välispoliitiliseks prioriteediks sai katoliikluse taastamine väljaspool paavsti mõjusfääri jäänud riikides. Gregorius XIII rajas uued nuntsiatuurid 1579 Luzernis, 1580 Grazis, 1581 Viinis ja 1584 Kölnis. Tema valitsemisaja lõpuks allus paavstile 13 nuntsiatuuri.
Varasemate sidemete tõttu orienteerus Gregorius XIII oma välispoliitikas eelkõige Hispaaniale, mis oli tol ajal Euroopa võimsaim riik. Kardinal Antoine Granvelle oli Hispaania asekuningas Napolis. Gregorius XIII julgustas Felipe II tegutsemist Madalmaades ja Iirimaal, et katoliiklikud väed saaksid tungida nende alade kaudu Inglismaale ning taastada seal katoliiklus. 1578 toetas Gregorius XIII Thomas Stukeley vallutusretke, kuid Stukeley liitus Portugali kuningaga, et sõdida Marokos. 1579 toetas ta James Fitzmaurice'i vallutusretke Iirimaale, kuid seda ettevõtmist ei saatnud jällegi edu. Pärast seda, kui Prantsusmaa ja Hispaania ühise liidu kavandamine kukkus läbi, olevat Gregorius XIII toetanud Henri de Guise'i kavandatud atentaati Elizabeth I-le.
Gregorius XIII toetas Madalmaades Arrasi uniooni moodustamist.
4. augustil 1578 suri Portugali kuningas Sebastião ja uueks kuningaks sai tema vend kardinal Henrique, kelle surma järel 31. jaanuaril 1580 läks Portugal Hispaania koosseisu.
Kui kuuldused Pariisis toimunud pärtliöö veresaunast jõudsid 2. septembril 1572 Rooma, peeti kohe tänujumalateenistusi ja paavst osales isiklikult San Marco katedraalis toimunud tseremoonial, mille järel kavatses ta korraldada ilutulestiku. 8. septembril korraldati Roomas tänuprotsessioon ja hiljem lasi paavst selle sündmuse tähistamiseks vermida medali. Teistel andmetel sattus paavst uudiseid kuuldes raevu, sest teda ja nuntsius Antonmaria Salviatit ei teavitatud toimuvast. Gregorius XIII toetas Katoliikliku Liiga võitlust hugenottide vastu.
Taastamaks Rooma mõju Põhjamaades, otsustas Gregorius XIII pidada läbirääkimisi Rootsi kuningaga. Ta lähetas 1574 Johan III juurde jesuiit Warsiewiczi, seejärel 1576 jesuiit Nielsseni, kelle mõjul pöördus Johan III 6. mail 1578 katoliiklusse. Rootsist ei saanud katoliiklikku riiki, sest paavsti ega kuningat ei rahuldanud teise osapoole nõudmised.
Gregorius XIII soovis pidada liitumisläbirääkimisi Moskvale alluva õigeusu kirikuga ja levitada katoliku kiriku mõju Venemaal. 1581 saatis ta Antonio Possevino nuntsiuseks Venemaale, kus ta vahendas 15. jaanuaril 1582 Jam Zapolski vaherahu sõlmimist. Possevino tegevuse tulemusena võisid katoliiklased Venemaal tegutseda avalikult. Possevino külastas 1585 Tartut.
Gregorius XIII soovis võiduka Lepanto lahingu järel türklaste vastu ristisõda korraldada, saates Euroopa katoliiklike valitsejate juurde delegatsioone. Paavsti plaanid ei leidnud toetust, sest Veneetsia oli sõlminud türklastega rahu.
Gregorius XIII lasi Kirikuriigis sekretär Bonfigliuoto nõuandel konfiskeerida mitme aadlisuguvõsa valdused, kes olid keeldunud täitmast kohustusi paavsti ees. Selle otsuse tagajärjeks oli aadli vaen paavstivõimu vastu, mille tõttu suurenenud kuritegevus ja tühi riigikassa viisid riigi sisepoliitilise kaoseni. Paavsti küll ei rünnatud, kuid tema alluvate elu oli pidevalt ohus. Romagnas puhkes kodusõda. Gregorius XIII maksustas Ancona sadama ja kehtestas Veneetsia kaupadele maksud.
Gregorius XIII esimesel konsistooriumil loeti avalikult ette Pius V konstitutsioon, millega keelustati kiriku valduste võõrandamine. Ta propageeris Trento kirikukogu otsuseid ja määras nende läbiviimiseks ametisse kardinalide komisjoni. Gregorius XIII määras nädalas ühe päeva, mil igaüks võis tulla tema juurde oma probleemidega. Ta sätestas, et vaimulikeks tuleb pühitseda isikud, kes väärivad seda kohustust, mistõttu tal oli vastav nimekiri selliste isikute ja nende tegemiste kohta. Tema tähtsaim nõuandja oli Tolomeo Galli, kes sai 1572 kardinal-riigisekretäriks.
Ta määras ametisse komisjoni, mis pidi uurima vaimulike kohustusi neile määratud ametikohtadel.
13. septembril 1572 avaldatud bullas "Ut pestiferarum" kinnitas Gregorius XIII Keelatud raamatute nimekirja kongregatsiooni tegevuse.
1573–1578 tegutses Saksa kongregatsioon, mille ülesandeks oli levitada Saksamaal katoliiklust.
13. juunil 1575 avaldatud bullas "Ubi gratiae" ja 23. detsembril 1581 avaldatud kirjas "Dubiis" sätestas ta klausuuri tingimused.
Gregorius XIII avaldas 15. juulil 1575 bulla "Copiosus in misericordia", milles tunnustas Filippo Neri rajatud oratooriumit.
1. jaanuaril 1583 avaldatud bullas "Exposcit debitum" sätestas ta, et Itaalias ja Itaalia riikidele kuuluvatel saartel tuleb abtisse valida mitte eluks ajaks, vaid 3 aastaks.
Barnabiidid
1579 kinnitas ta barnabiitide privileegid.
Karmeliidid
Ta tunnustas 22. juunil 1580 avaldatud bullas "Pia consideratione" paljasjalgsete karmeliitide tegevust ja kinnitas 18. septembril 1577 avaldatud bullas "Ut laudes" nende sabatiini privileegi.
1579 kinnitas ta Monte Vergine kloostrile uued reeglid.
Jesuiidid
Ta taastas jesuiitide õigused, mida Pius V oli põhjalikult muutnud. Ta lõpetas Prantsusmaal jesuiitide seas puhkenud tüli. 24. mail 1584 avaldatud bullas "Ascendente domino" kinnitas ta Jeesuse Seltsi konstitutsiooni ja oma eelkäijate poolt jesuiitidele sätestatud privileegid.
Gregorius XIII reformis kuuria tseremooniat ja protokollireegleid.
1575. aastat tähistati juubeliaastana.
1577 avaldatud bullas "In coela Domini" võidi ekskommunikatsioon karistusena langetada 20 juhtumi korral.
Ta kinnitas karmeliitidele 18. septembril 1577 nende sabatiini privileegi.
1582 avaldati kanoonilise õiguse koodeksi täiendatud variant.
Seoses haridusreformiga hoogustus misjonitegevus, mida viisid läbi peamiselt jesuiidid, kes tegutsesid Indias, Jaapanis, Hiinas, Brasiilias ja Filipiinidel.
15. märtsil 1572 tunnustas Gregorius XIII Goa peapiiskoppi Idamaade priimasena. 18. veebruaril 1582 India suurmogulile Akbarile saadetud kirjas soovis paavst tema pöördumist kristlusse.
1579 saabus Jaapanisse paavsti volitusel jesuiit Alessandro Valignano. 22. märtsil 1585 saabusid Rooma neli jaapanlast.
1578 saatsid toomakristlased paavstile kirja ja neile saadetud vastuses hoiatas Gregorius XIII toomakristlasi Mar Simeoni eest.
29. jaanuaril 1579 avaldas ta bulla "Provisionis nostrae", kus mõistis hukka Michael Baiuse augustiinlikule teoloogiale tuginevad vaated ja kohustas Baiust tunnustama ortodoksset õpetust.
1. aprillil 1583 ekskommunitseeris ta Kölni peapiiskopi Gebhard Truchess von Waldburgi.
Gregorius XIII rajas 1577 kristlusse pöördunud juutidele mõeldud kolleegiumi. 1. juulil 1581 avaldatud bullas "Antiqua judaeorum improbitas" kohustas ta inkvisitsiooni tegutsema karmilt nende juutide suhtes, kes paluvad abi deemonitelt või õhutavad kristlasi seda tegema. Ta kohustas ühtlasi juute inkvisitsioonile loovutama Talmudeid. Inkvisitsioon oli kohustatud juute karmilt kohtlema, kui juudid ründavad katoliiklikke dogmasid, teotavad Jumalat, mõjutavad kristlasi usust taganema, keelavad juudil või mitteusklikul osa saamast ristimisest, propageerivad ketserlust või levitavad ketserlikke teoseid.
28. veebruaril 1581 avaldatud kirjas keelas ta juudi arstidel kristlaste ravimise. 1. septembril 1584 avaldatud bullas "Sancta mater ecclesiae" kohustas ta kõiki juute, kes olid vanemad kui 12-aastased, kuulama korra nädalas kristlikku jutlust. Ta lubas juutidel pöörduda tagasi Venaissini, kust nad olid minema aetud, ja tagas puutumatuse läbi Itaalia reisivatele juutidele.
Gregorius XIII leevendas 23. augustil 1575 bullas "Exponii" Pius V keeldu pidada härjavõitlusi, lubades aadlikel viibida härjavõitlusel.
Gregorius XIII kanoniseeris kolm isikut: 28. juulil 1582 Xanteni Norberti ja Romauldi ning 1584 Alipiuse.
Ta kuulutas 1582 õndsaks Giovanni Colombini ja Gerardo Tintorio ning 1584 Gregorius VII. 1584 sätestas ta kogu kirikule Neitsi Maarja vanemate püha Anna ja püha Joakimi austamise.
Paavsti poeg Giacomo Boncompagni sai Sant' Angelo kindluse kuberneriks ja 1577 Vignola markiiks, 1578 Aquino krahviks, Supino ja Rocca Secca sinjooriks, 1580 Sora hertsogiks ja 1583 Arce hertsogiks. Ta abiellus 1576 Constanza Sforzaga, kes oli Julius III ja Marcellus II sugulane.
Venna Boncompagno Boncompagni vanim poeg Cristoforo sai 1572 Ancona kindralkuberneriks, 1575 Ravenna peapiiskopiks ja oli 1583 legaat Romagnas. Boncompagno noorim poeg Filippo Boncompagni sai kardinaliks.
Õde Giacoma abiellus Teodoro Garisendiga, hiljem Angelo Michele Guastavillaniga. Tema poeg Filippo Guastavillani sai kardinaliks.
Gregorius XIII pühitses oma ametiajal 34 kardinali 8 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 7 prantslast, 4 hispaanlast, 2 austerlast, 2 poolakat ja 1 Belgia vaimulik. Tema ajal said kardinalideks tulevased paavstid Urbanus VII, Gregorius XIV, Innocentius IX ja Leo XI. Ainult Paulus III poolt pühitsetud kardinalidest sai 4 isikut paavstiks.
Gregorius XIII ajal viidi läbi kalendrireform ja haridusreform. Ta toetas jesuiitide peakiriku ehitamist Roomas. Tema käsul alustati Palazzo del Quirinali ehitamist, mille ta tegi 1580 oma suveresidentsiks. See palee jäi paavsti suveresidentsiks 1870. aastani. Rooma Peetri kirikusse ehitati tema mälestuseks Gregoriuse kabel. Tema eluajal püstitati Rooma kapitooliumile tema auks mälestussammas. Tema teenistuses oli kunstnik Matteo Perez d’Aleccio. Ta kohustas Palestrinat looma Gregoriuse laulu uut versiooni.
1578 avastati Rooma katakombid, mida hakati seejärel põhjalikult läbi uurima.
Paavstist on portree teinud kunstnik Lavinia Fontana, Alessandro Menganti tegi temast büsti.
Trento kirikukogu rõhutas 1563 kalendrireformi vajadust, et välistada lisapäevade tõttu liturgiliste pühade kuupäevadega tekkinud eksimusi. Järgmised paavstid määrasid ajaarvamissüsteemi korrastamiseks ametisse komisjone ja nende töö tulemusena tutvustati 1578 katoliiklikes riikides kalendriprojekti. Seoses kalendrireformiga lasi Gregorius XIII 1580 korrigeerida märtrite ja pühakute mälestuspäevade kuupäevi. Kalendrireformiga jõuti valmis 1582 algul ja 24. veebruaril 1582 avaldas Gregorius XIII bulla "Inter gravissimas", mis sätestas uue kalendri kehtestamise 15. oktoobrist 1582 (kuupäev uue kalendri järgi). Sel kuupäeval hakkas uus ajaarvamine kehtima kõigepealt Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Madalmaades, Savoias ja Luksemburgis. 1583 hakkas uus kalender kehtima Austrias, Saksamaa katoliiklikes riikides ja Šveitsis. Uue kalendri alusel avaldati 1582 korrigeeritud märtrite ja pühakute kalender, kuid tõsiste vigade tõttu korrastati seda järgmistel aastatel. 14. jaanuaril 1584 kinnitas Gregorius XIII korrigeeritud märtrite kalendri.
Trento kirikukogul rõhutati vaimulikkonna kohustust omandada tasemel haridust, sest paljud vaimulikud ei vallanud piisavalt ladina keelt, mistõttu polnud nad piisavalt pädevad missat korralikult läbi viima. Gregorius XIII volitas jesuiite teostama haridusreformi, mille tarbeks ei säästetud raha. Gregorius XIII rajas oma ametiajal 23 seminari ja kolleegiumi, millest tuntumad olid 13. jaanuaril 1577 rajatud Kreeka kolleegium, 1577 juudi neofüütide kolleegium, 1578 Ungari kolleegium, 1. mail 1579 Inglise kolleegium, 1580 Saksa kolleegium, 27. juunil 1584 Maroniidi kolleegium ja 1584 Armeenia kolleegium. Tema käsul rekonstrueeriti 1572 Rooma kolleegium, mis hiljem nimetati tema järgi Gregoriuse ülikooliks. 1572 rajati Pont-à-Mousson’is Šoti kolleegium. Tuntumad seminarid rajati 1578 Grazis, 1573 Olomoucis, 1584 Fuldas, Viinis, Prahas, Kolozsváris, Augsburgis, Dillingenis, Braunsbergis, Milanos, Loretos ja Fribourgis. Tema ajal rajati kolm kooli Jaapanis.
Gregorius XIII suri 83-aastaselt 10. aprillil 1585 kella 23 paiku Roomas ja maeti Vatikani basiilikasse.
Eelnev Pius V |
Rooma paavst 1572–1585 |
Järgnev Sixtus V |