Hakkliha on koondnimetus rohkem või vähem peeneks hakitud kondita ja kõõlustest ning lümfisõlmedest puhastatud inimestele söögikõlbuliku looma-, kala-, uluki- või linnuliha kui tooraine kohta. Hakkliha on ka oluline eksport- ja importkaup rahvusvahelistel lihaturgudel, millega kauplemisele on aga kehtestatud mitmed piirangud.[1]
Hakklihast valmistatakse paljude rahvaste köökides mitmesuguseid roogasid.
Hakkliha saab valmistada nii jahutatud kui ka külmutatud lihast. Tänapäeval ei kasutata lihatööstustes, toitlustusasutustes ja profiköökides liha hakkimiseks enam nuga ega hakknuga, vaid mehaanilist või elektrilist hakkmasinat.
Koduköökides valmistatakse hakkliha kas vändaga hakklihamasinaga või elektrilise köögikombaini lisaseadmega.
Inimeste tervislikku seisundit silmas pidades on hakkliha tootmisele paljudes maades kehtestatud mitmesugused erinõuded ja standardid. Nii on Canadian Food Inspection Ageny kodulehel toodud Kanada hakklihastandardid [2]:
Et hakklihas on lihaskiud väikesteks tükkideks tükeldatud, valmivad hakklihatoidud palju kiiremini kui terveid lihatükke sisaldavad toidud. Hakkliha võib süüa ka toorelt (tartarpihv).
Et hakkliha pind on suurem kui tavalisel lihal ning rakumembraanid on osaliselt purustatud, rikneb toores hakkliha väga kiiresti. Sellepärast on paljudes riikides välja töötatud hakkliha müümise eeskirjad. Näiteks Saksamaal tohib pakendamata hakkliha müüa ainult valmistamise päeval.
Hakklihas leiduvad bakterid, viirused, seened jms olenevad hakkliha valmistamisel kasutatavatest loomaliikidest, aga ka indiviididest. Enamik haigustekitajaid suudetakse elimineerida kuumtöötlemise käigus. Hakklihas suhteliselt kiiresti levivate ning inimesel haigusi tekitada võivate bakterite seas on soolekepike (Escherichia coli)[3] [4], salmonellabakterid ja listeeriabakterid. Et bakterite paljunemist takistada ja sellega ka säilivust parandada, on tehtud katseid hakkliha tööstuslikul tootmisel lisada sinna piimhappebaktereid nagu jogurti ja juustu puhul.
Hakkliha valmistatakse sea, looma- (sh vasika-), lamba-, uluki- ja linnulihast (sealhulgas kanalihast).
Kõige levinumad on Eestis seahakkliha, veisehakkliha ja nende segud (seguhakkliha, kodune hakkliha). Levinud on ka kanahakkliha.
Lambahakkliha kasutatakse eelkõige ida ja idamõjulistes köökides.
Hobusehakkliha kasutatakse eelkõige Kesk-Aasias ja maades, kus hobuseliha söömine on levinud.
Ulukihakkliha ja linnuhakkliha kasutatakse tööstuses enamasti lihatoodete valmistamiseks. Näiteks Saksamaal on neid trihhinella- ja salmonellaohu tõttu keelatud toorel kujul müüa.
Jaapanis kannab hakkliha nimetust ka kalalihast valmistatud hakkmass.
Hakklihast valmistatakse veel kolme sorti hakkmasse: naturaalne hakkmass, lihthakkmass, knellmass.[5]
Hakkmassidest valmistatakse hakklihatooteid, näiteks frikadellid ja pelmeenid valmistatakse knellmassist.
Hakklihatoodete seas on tuntuimaks frikadellid. Hakklihast valmistatakse ka mitmesuguseid vorste.
Hakklihast (vastavalt retseptile) valmistatud ja maitsestatud hakkmassi kasutatakse ka mitmete taina-, juurviljade ja pastatoodete täidisena – näiteks pelmeenid, makaronivorm hakklihaga, täidetud sibulad, paprikad, hakklihapirukad, täidetud viinamarjalehed (dolma), lasanjed, takod (hispaania taco) ja pannkoogid hakklihaga jt.
Hakkliha sisaldavad ka kebabid.
Hakklihast valmistatakse mitmete pitsade ja lahtiste lihapirukate katteid.
Hakkliharoogadena peetakse silmas toitusid, kus hakkliha on kas peakoostisaine või oluline koostisaine.
Eestis valmistatakse toorest hakklihast nii profiköökides kui ka koduköökides sageli muuhulgas hakklihakastet, kotlette (hakk-kotlette), ühepajatoitu, hakkliha kapsastega jt.
Hakkliharoogade seas on ka hakkbiifsteek, hakkšnitsel, pikkpoiss, hakkrulaad, lihapallid, Lindstromi pihvid (Biff a la Lindström)[6]
Kauplustes müüakse hakk-kotlette ja hakkpraadi.
Hakkliharoogade levinumad valmistamismeetodid on keetmine, praadimine, grillimine, hautamine, ahjus küpsetamine, kiirkeedupotis valmistamine ja aurutamine.