Isiksus on psühholoogiline fenomen, mis lähtub inimese sisemisest subjektiivsest olemusest, kuid ilmneb tema tunde-, mõtte- ja käitumismustrites ning määrab tema käitumise elulistest olukordades. Inimese isiksuslik alge kujundab inimese vajadusi, temperamenti, võimeid, harjumusi, eluhoiakut ja väärtushinnanguid.
Mitte kõik inimesed ei ole alustanud isiksusliku arengu teed. Isiksuslik areng algab võimest vaadata ennast kõrvalt ja hinnata enda käitumist erapooletult. Kui inimene saab aru, et on olemas põhjuse-tagajärje seos, siis avab see tee uurivale vaimule ja soovile mõista ümbritsevat maailma.
Isiksus erineb intelligentsusest, mis on seotud rohkem teoreetiliste kui praktiliste võimetega. Iseloomu mõiste hõlmab ka moraalset aspekti ning on seetõttu isiksuse mõistega võrreldes laiem, kuigi neid sõnu kasutatakse sageli sünonüümidena.
Suure viisiku käsitlus on rahvusvaheliselt üks levinumaid teaduspõhiseid lähenemisi isiksusele. Eestigi uurijad nagu Jüri Allik on palju uurinud Costa ja McCrae (1995) suurt viisikut ehk viiefaktorilist isiksusemudelt. On näidatud, et viiefaktoriline isiksusemudel on ka kultuuriüleselt üsna stabiilne (Terraciano jt, 2005). Viiefaktorilise isiksusemudeli komponentideks on sotsiaalsus, ekstravertsus, neurootilisus, avatus kogemusele ja meelekindlus.
Alfred Adler (1870–1937), austria psühholoog leidis, et inimese isiksuslikku arengut ja küpsust näitab inimese võime ületada oma alaväärsustunnet kaasinimesi arvestades, nende vastu osavõtlikkust ilmutades, ühtsustunnet (Gemeinschaftsgefühl) kogedes. Inimese eetiline missioon on jõuda enda ja oma keskkonnaga (pere, sõprusringi, kodukandi, rahvuse, elusloodusega) harmoonilisse vahekorda. Praktikas tähendab see püüet aidata sootsiumi teistel liikmetel oma alaväärsustundest vabaneda.
Meenutagem, et neuroosi keskseks põhjuseks on Frommi jt psühhoanalüüsi reformaatorite meelest inimeste haiglane hõivatus oma ego tarvetega. Neurootiku hädad algavad sellest, et ta vastandab end potentsiaalselt võõra ja vaenulikuna tajutud maailmale ning leiab end seejärel üksi ja hüljatuna. Tänu tööle, ühiskonnas väärtusi loovale tegutsemisele, ületab inimene oma eraldatuse, temast saab lüli maid ja rahvaid siduvas ketis, mida ei saa kahjustada, ilma et kahjustataks inimeste üleilmset kogukonda. Adleri meelest õilistab vastastikuseid huve arvestav ühistegevus ja koostöö teiste inimestega inimest sedavõrd, et ta ületab loomulikult ja edukalt, ilma haiglase ülekompenseerimise tarbeta oma algse alaväärsustunde. Sotsiaalne hoolivus on isiksusliku küpsuse selgeim avaldus, samuti vaimse „normaalsuse“ baromeeter. Adlerit vabalt tõlgendades võiks öelda, et meie elu väärtuse määrab see, kuivõrd me suudame tõsta teiste inimeste elu väärtust. Hoolivus teiste suhtes, kogukondliku kokkukuuluvuse tunne on kindlaim tõke neuroosidele.[1]
Gordon Willard Allport (1897–1967), ameerika psühholoog, leidis, et isiksuse kese on tema väärtustele ja veendumustele toetuv prooprium (prooprium). Proopriumi seitse aspekti on järgmised: oma keha tunnetus; iseenda pideva identsuse tunnetus; eneseaustus (self-esteem); oma isiksuse avardamine (extension of self); kujutlus iseendast (self-image); ratsionaalne isiksus (rational self) ning isiklikud püüdlused (propriate strivings). Eriti rõhutas ta mõtet, et käitumine pole mitte üksnes adaptiivne (taotleb keskkonnaga kohanemist), vaid ka ekspressiivne (teostab inimese eneseväljendust).
Allporti meelest iseloomustab isiksusliku arengu küpsust kuus olulist tunnust:
Erich Fromm (1900–1980), saksa-ameerika psühhoanalüütik, määratles isiksust päritud ja omandatud psüühiliste omaduste kogumina, mis teevad ta individuaalselt kordumatuks. Kui sünnipärased omadused vastavad tema käsituses enamasti temperamendile, siis elu käigus omandatud jooned kujundavad iseloomu – selle spetsiifilise vormi, „millesse inimese energiavarud on suletud inimlike vajaduste dünaamilise kohanemise läbi antud ühiskonnale omase eksisteerimisviisiga".
Abraham Maslow (1908–1970), ameerika psühholoog, leidis, et isiksuse kõige olulisemaks tunnuseks on eneseteostuse püüe. Samas rõhutas ta, et nad pole mingil juhul n-ö inglid, neid iseloomustavad inimlikud veidrused ja puudused, näiteks võivad nad olla ambitsioonikad, karjäärile orienteeritud, teiste suhtes hoolimatud jne, elades samas nagu „tavainimesedki“ läbi süü, viha, ebakindluse, ärevuse, mure või kurbuse tundeid. Isiksusliku arengu tipu tunnustena nimetas ta:
Mõiste "persoon" (kr prósōpon – πρόσωπον, lad persona) märkis Antiik-Kreekas maski, mida näitlejad kandsid teatris näitemängude esitamise ajal. Erinevad maskid esindasid eri rolle ja nende tundemaailma. Vaatajatele ja kriitikutele jäi võimalus vaielda selle, üle kes mingi maski taga tegelikult oli ja kui hästi ta oma rolli välja mängis.[2]
Vanas Roomas hakkas see sõna märkima (vaba) inimest. Orje ei olnud isiksus, sest tal puudus õigus teha otsuseid enda elu puudutavates küsimustes. Algselt märkis persona vaid riigi kõige mõjuvõimsamaid inimesi (Senati liikmeid ja kõrgeid riigiametnikke), hiljem laienes see riigi kõigile kodanikele.
Varase keskaja kristlikus kogukonnas toimunud kristoloogilistes debattides kolmainsuse teemal taheti eristada seda, mida märkis vanakreeka sõna Λóγος, (rooma Lógos/Verbum) ja Jumalat. Kui algselt märkis kreeka teatrist pärinev sõna prósōpon kõike, mis jäi väljapoole materiaalset maailma, siis hiljem laienes see mõiste ka Pühale Vaimule, inglitele ja inimese vaimsusele.[3] Aquino Thomas (1225–1274) jätkas seda mõttekäiku rõhutades inimese „intellektuaalse olemuse loodusest erinevat olemust“. Skolastilised filosoofid kasutasid sõna personalitas inimeses peituva täiuslikkuse tähistamiseks.
Uusajal hakati seda sõna kasutama järjest enam inimese „isiklike omaduste“ tähenduses, mistõttu muutus ta praktiliselt inimese sünonüümiks.
Immanuel Kant (1724–1804), preisi protestantlik filosoof, sõnastas raamatus „Moraali metafüüsiline alus“ (Grundlegung zur Metaphysik der Sitten, 1755) isiksuse kui absoluutse väärtuse kontseptsiooni, eristades teda sellega radikaalselt tavalistest asjadest ja nähtustest.
Kant lähtus oma arutluses skolastilisest ratsionalismist ning tõlgendas maailma, vaimu (isiksust) ja Jumalat mõtte absoluutse väljendusena. Raamatus „Puhta mõistuse kriitika“ sõnastab ta inimesena olemise põhiküsimused: Mida ma võin teada? Mida ma peaksin tegema? Mida ma peaksin ootama elult? Mida tähendab olla inimene? Ja vastab siis nendele, et esimesele küsimusele annab vastuse metafüüsika, teisele moraaliõpetus, kolmandale religioon ja neljandale antropoloogia.
Püüdes ületada ratsionalismi ja empirismi vahelist vastuolu jõudis ta arusaamani, et reaalsuse objektiivne kirjeldus ületab materialismi piirid ja on olemuslikult transtsendentne. Kanti filosoofias tähistab transtsendentaalne kogemuse eelset ning transtsendentne viitab kogemuse välisele teadmisele. Transtsendentaalsed on aeg ja ruum, meele aprioorsed vormid, substantsi, põhjuslikkuse ja aru kategooriad.[1]
Jacques Maritain (1882–1973), prantsuse katoliiklik filosoof, arendas edasi Aquino Thomase (1225–1274) õpetust. Tema filosoofias domineerib antropoloogiline aspekt, millest kasvab välja tema eetiline ja poliitiline nägemus. Ta peab inimest puudulikuks olendiks – kõigist kõige kaitsetumaks loomaks, kellel on siiski transtsendentse arengu võime. Kuna inimese ja inimkonna tõeline olemus ilmneb tema subjektiivses kultuuris, siis määratles ta inimest kultuurse loomana. Ja haridus on see, mis avab inimesele isiksusliku arengu ja humaansema ühiskonna rajamise tee ning annab tähenduse tema käitumisele. Just seda – inimesest isiksuseks kasvamist – peabki Maritain inimliku eksistentsi mõtteks. Jätkates Thomase poolt loodut, ühendab ta religiooni ja filosoofia ning sõnastab kristliku personalismi kontseptsiooni.
Maritain väitis, et „täiuslikkuse saavutamiseks peab inimene omandama nii filosoofilise kui ka religioosse arusaama. Filosoofia on vajalik, sest vaid selle kaudu suudab ta aduda enda olemust ja kohta looduses. Usuõpetuse kaudu saab ta mõista enda eksistentsiaalset sõltuvust Jumalast. Inimese isiksuslik dimensioon avaneb alles siis, kui ta tunnustab enda vaimset olemust ja Jumala osadust temas endas. Isiksus on inimene, kes valitseb oma loomalikku olemust rakendades selleks oma vaimseid võimeid ja tahtejõudu.[4]
Emmanuel Mounier (1906–1950), prantsuse filosoof, esitas väite, et inimene saab kasvada isiksuseks vaid siis, kui ta suudab eneses maha suruda ahnuse ja kadeduse tunded ning suhtleb aktiivselt sootsiumi teiste liikmetega. Ta väitis, et „Isiksus on vaimne olend, mis toimib ainelise keha kaudu kindlustades selle toimetulekut, järgides omaks võetud väärtushinnanguid ning elades vastutustundlikult pühendudes ja pidevas muundumises. Isiksuse olemus väljendub tema tegevusvabaduses ja arengus, samuti loovusaktides, mis on omased vaid temale.“ Inimene tähendab füüsilist keha, kuid isiksus on täiesti vaimne. Mounier kasutab keha ja vaimu ühtsuse märkimiseks väljendit „olemasolu kehastus“ (pr. L'existence est incarnée).[5]
Mounier väitis, et inimlik üksindus kaob, kui ta muudab oma moraalset olekut ja võtab omaks aktiivse rolli kogukonnas. Inimene mõistab oma kutsumust vaid siis, kui ta võtab vastu Jumala kutse ning alistub universumis valitsevale põhimõttele „armasta oma ligimest“. Teiste armastamine tähendab inimestevahelisi suhteid ja kogukondlikku läbikäimist, mille käigus inimene kõigepealt lepib endaga, seejärel ülendab ennast ja lõpuks kujundab ümber enda olemuse. Olles avatud suhtlusele, saab inimene transtsendentseid kogemusi, mis jäävad enda üksindusse määranutele kättesaamatuks.[6]
Oma teoses „Manifest personalismi teenistuses“ (Manifeste au service du personnalisme, 1936) sõnastas ta ühiskonnaõpetuse, milles rõhk on isiksusliku inimese kasvatamisel. Rõhk oli seejuures järgmistel punktidel:
Isik ei ole budismis midagi tõelist. Isekus, endast kinni hoidmine, sellesse kiindumine ei lase jõuda virgumiseni. Isiksuse moodustajaid, skandasid, mainitakse juba Buddha esimeses jutluses "seadmuseratta käimapanemine": "Lühidalt: viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi."[8][9]
Skandhad (sanskriti keeles स्कन्ध skandha ‘kuhelik, kuhjatis, kogum’ või upādānaskandha ‘kippumise kogum’; paali keeles khanda; tiibeti keeles phung po; hiina keeles 蘊 yun; jaapani keeles un) on budismis illusoorsed dharmade kogumid, isiksuse osad, mis tekitavad isekuse, mida teadmatusest tajutakse isiksusena ja millesse kiindumine valmistab kannatusi.[10][11]
Skandhade kirjeldamisele on pühendatud Buddha teine jutlus "isetuse õpetus" (Anattalakkhaṇa Sutta).
Suure viisiku isiksusemudeli konstruktidest on prosotsiaalse käitumisega seostatud ekstravertsust ja sotsiaalsust. Intuitiivselt tundub, et sotsiaalsusel peaks olema tugev seos empaatiaga. Sotsiaalsuse ja empaatia vahel on seos leitud mitmest uuringust (Cote jt, 2011; Kraus, Cote, ja Keltner, 2010). Mõnes uuringus seda seost seevastu leitud ei ole (Bastian, Burns, ja Nettelbeck, 2005; Hall, Andrzejewsk, ja Yopchick, 2009). Avatus kogemusele, milles on seoseid intelligentsuse, kultuuri, loomingulisuse ja laia huvideringiga, võiks hästi soodustada tunnetuslikku empaatiat. Neurootilistel inimestel on kalduvus kogede negatiivseid emotsioone, mistõttu tundub paslik hüpotees, et neil on tugevam empiiriline empaatia. Empiiriline empaatia ei näi jällegi kokku sobivat tugeva meelekindlusega, kuna teistele sügavalt kaasa elades peaks need elamused endale seatud teelt just kõrvale kallutama. Järgnevalt vaadeldakse empaatia ja isiksuse seoseid kahest perspektiivist lähtuvalt – tunnetuslikust ja empiirilisust.
Davise IRI neljadimensioonilise empaatiaküsimustiku ja isiksuse viiest tegurist koosneva mudeli seoseid on uurinud näiteks Mooradian, Davis, ja Matzler (2011). Nad leidsid, et IRI vaatenurga võtmise (VV) alaskaala on oluliselt korreleeritud kõikide isiksuseomadustega, kui mõõdikuna kasutati NEO-FFI testi. Kõige tugevam seos oli sotsiaalsusega (r = .38), siis kogemusele avatusega (r = .27) ja ekstravertsusega (r = .21, kõigil kolmel p < .001). Pole kuigi üllatav, et kõrgem skoor sotsiaalsuses tähendab ka kõrgemat skoori tunnetuslikus empaatias. Üllatab see, et avatus kogemusele ja VV jagavad variatiivsusest vaid 9%. Lisaks leiti VV nõrk negatiivne korrelatsioon neurootilisusega (r = –.17) ja positiivne korrelatsioon meelekindlusega (r = .16, mõlemal p < .05).
Magalhães, Costa ja Costa (2012) tegid uurimuse, kus 350 meditsiiniüliõpilasel paluti hinnata enda empaatiat Jeffersoni arsti empaatia skaalal (JSPE) ja täita ära isiksuseküsimustik. Leiti oluline korrelatsioon JSPE üldskoori ja sotsiaalsuse (r = .24), kogemusele avatuse (r = .22) ning meelekindluse (r = 14) vahel. Pärast soo kovariatsiooni mõjuga arvestamist muutus meelekindluse korrelatsioon JSPE üldskooriga ebaoluliseks. Paar aastat hiljem kasutasid samu mõõdikuid uuesti Costa, Alves, Neto, Marvao, Portela, ja Costa (2014). Nende uurimuses osales kokku 472 üliõpilast, mistõttu muutusid statistiliselt oluliseks ka mitmed väiksema valimiga ebaoluliseks jäävad korrelatsioonid ja regressioonid. Korrelatsioonid tunnetusliku empaatiaga olid järgnevad: sotsiaalsus (r = .31), avatus kogemusele (r = .22), meelekindlus (r = .19) ja ekstravertsus (r = .18, kõigil neljal p < .001). See tähendab, et paari aastaga muutus oluliselt tugevamaks tunnetusliku empaatia korrelatsioon sotsiaalsusega. Costa jt (2014) väidavad, et suutsid isiksuseomadusi arvesse võttes oluliselt paremini ennustada inimese kuulumist empaatia skoorilt kõrgemasse või madalamasse kolmandikku. Vaid sugu, vanust ja ülikooli arvesse võttes oli ennustusjõud 6,4%, samas kui sotsiaalsust ja kogemusele avatust arvesse võttes kasvas see 16,8%-ni üle juhuslikkuse.
Cote jt (2011) kasutasid empaatia mõõtmiseks mitmeid empaatilise täpsuse teste, milles ühes tuli fotodel esitatud nägudelt õigesti emotsioone tuvastada. Kuna järjestikune vaid nägudest tehtud piltide vaatamine ei ole eriti emotsionaalselt kaasahaarav, siis liigitasime selle testi tunnetusliku empaatia mõõdikute alla. Cote jt (2011) leidsid regressioonanalüüsi teel, et sotsiaalsus ennustas statistiliselt olulisel määral empaatilist täpsust. Haas, Brook, Remillard, Ishak, Anderson, ja Filkowski (2015) uurisid samuti empaatilist täpsust ja tulemused näitasid sama – empaatiline täpsus ja sotsiaalsus on märkimisväärselt korreleeritud (r = .33).
Nii ekstravertsuses kui ka sotsiaalsuses on alaskaalasid, mis ei ole suhtlemisega otseselt seotud. Näiteks iseloomustab ekstravertsust sotsiaalsele motivatsioonile lisaks ka tundlikkus tasude suhtes ja elamustejanu. Kõrge sotsiaalsuse skooriga võib kaasneda lisaks altruistlikele omadustele ka otsekohesus. Haas ja kolleegid (2015) viisid seetõttu läbi eksperimendi, kus katseisikutel tuli täita isiksuseküsimustik, läbida empaatilise täpsuse ja emotsionaalse perspektiivivõtmise ülesanne (EPÜ). EPÜ-s esitati katseisikutele pilt, millel ühe inimese nägu oli uduseks tehtud. Seejärel tuli neil valida, milline oleks sobiva emotsiooniga nägu uduseks tehtud näo asemele. Haas ja kolleegid (2015) leidsid, et empaatilise täpsusega olid korreleeritud nii ekstravertsuse soojuse (r = .32) kui ka sotsiaalsuse altruismi (r = .26, mõlema p < .05) alaskaala. Ekstravertsusel tervikuna statistiliselt olulist seost empaatilise täpsusega ei ilmnenud. Ekstravertsuse kehtestavuse ja elamustejanu, sotsiaalsuse otsekohesuse ja tagasihoidlikkuse alaskaalade seosed olid ebaolulised nii empaatilise täpsuse kui ka EPÜ tulemustega (Haas jt, 2015).
IRI ja NEO-FFI küsimustike abil leidsid Mooradian, Davis ja Matzler (2011), et IRI alaskaala isiklik düstress (ID) oli oluliselt korreleeritud neurootilisuse (N, r = .49, p < .001) ja kogemusele avatusega (r = .11, p < .05).Teoreetiliselt tekitab nii tugev korrelatsioon N ja ID vahel muret, kuna seab kahtluse alla kuivõrd ID empaatiat mõõdab. Kui inimesel on kalduvus tunda rohkelt raskeid emotsioone, siis tunneb ta seda paljudes elu valdkondades, kaasaarvatud suhetes teistega, ja seetõttu saab kõrge skoori ka ID küsimustele vastates. Sellisel juhul on oht ID skoori vääriti tõlgendada pidades seda vaid empaatiast tulenevaks.
Korrelatsioone on leitud empaatilise muretsemise (EM) ja sotsiaalsuse (S,r = .50), ekstravertsuse (E, r = .26), meelekindluse (M, r = .22, kõik eelnevad p < .001) ja kogemusele avatuse (AK, r = .20, p < .01) vahel (Mooradian, Davis, ja Matzler, 2011). Seega võib EM-i pidada olulisel määral kattuvaks sotsiaalsusega. Mõningast üllatust tekitab arvestatav korrelatsioon k aE-ga, mis viitab, et EM muretsemine pole eriti stressi rohke. Dimensioonile sobinuks paremini nimetus empaatiline kaastundlikkus, mis on meie arvates valentsineutraalsem.
Tunnetuslik empaatia, mõõdetuna mitme eri mõõdikuga, on seega märkimisväärses korrelatsioonis sotsiaalsuse (.23 < r < .39) ja kogemusele avatuse (.21 < r < .28), vähemal määral või osaliselt meelekindluse ning ekstravertsusega. Seos puudub neurootilisusega. E ja S alatestide, mis on seotud inimliku suhtlemisega, eraldi vaatamine põhja panevate järeldusteni ei vii.
Kui vaadata empiirilist empaatiat (KE) tervikuna, siis esines päris suur korrelatsioon neurootilisuse ja sotsiaalsusega (mõlemad .48 < r < .51). Vähemal määral oli KE korreleeritud E, AK ja M-ga (kõigil kolmel .19 < r < .27).
Dimensioone eraldi vaadates torkab selgelt silma, et isikliku düstressi ja neurootilisuse korrelatsioon on suur (r = .49). Sellepärast soovitavad käesoleva ülevaateartikli autorid IRI ID dimensioon uuesti läbi mõtestada ja veenduda, kuivõrd mõõdetakse empaatiat, mitte emotsionaalset sättumust. EM-i suur korrelatsioon S-ga ja puudulik korrelatsioon N-ga viitab, et emotsionaalse muretsemise asemel sobinuks dimensiooni nimeks valentsineutraalsuse tõttu paremini näiteks empaatiline kaastunne.
Need tulemused näitavad, et sotsiaalsuse dimensioonis on segatud mõlemad empaatia osad. Seda kinnitab ka Butruse ja Witenbergi (2013) uurimus, kus nad proovisid sotsiaalsuse, kogemusele avastuse ja empaatia põhjal tolerantsust ennustada, aga tõid välja ka prediktorite vahelised korrelatsioonid. Nad leidsid sotsiaalsuse korrelatsiooni nii IRI VV (r = .54) kui EM-ga (r = .48). See on huvitav leid,kuna esimene on seotud pigem tunnetusliku ja teine empiirilise empaatiaga. Butrus ja Witenberg (2013) püüdsid kinni veel teisegi isiksuse seadumuse, avatus kogemusele, mis korreleerus nii VV (r = .23) kui ka EMga (r = .24).
Eelnevale tuginedes joonistub välja pilt, kus sotsiaalsus on võrdväärselt korreleeritud nii TE kui ka KE-ga. Sama on kogemusele avatusega. Edasistes uuringutes tasub täpsustada, kas S korrelatsiooni TE ja KE-ga põhjustavad samad küsimused, või on teatud sotsiaalsuse alaskaalad vastutavad TE-ga ja teised KE-ga korrelatsiooni eest.
Kõigi eespool nimetatud isiksuseomaduste ja empaatia seostele leidub neidki, kes seda seost oluliseks ei pea. Pohling, Bzdok, Eigenstetter, Stumpf, ja Strobel (2015) uurisid saksa üliõpilastel eetilist otsuselangetamist seoses empaatia, väärtuste ja isiksuse seadumustega. Nende uurimismudeli kohaselt puudus empaatia ja isiksuse vahel seos.