Skandhad ehk kogumikud (sanskriti keeles स्कन्ध skandha ‘kuhelik, kuhjatis, kogum’, paali keeles khanda; tiibeti keeles phung po; hiina keeles 蘊 yun; jaapani keeles un; inglise keeles aggregates) või klammerdumise ehk kippumise kogumikud (paali keeles upādānakkhandhā) on budismis viis isiksust moodustavat tegurit ehk viis isiksuse koostisosa.
Isiksust moodustavad tegurid loovad enesetunnetuse ja nende mõjul tajutakse end isiksusena. Nendesse kiindumine ja kippumine põhjustab kannatusi.[1][2]
Kippumise kogumikke kirjeldatakse Buddha teises õpetuses, "Isetuse õpetus", mis leidub paali kaanoni Saṃyutta-nikāyas (SN 22.59).[3]
Kogumike käsitlused on koondatud peamiselt Saṃyutta-nikāya kolmandasse ossa Khandha-vagga (SN peatükid 22 – 34).[4] Neid on kirjeldatud ka Khajjanīya-suttas (SN 22.79),[5], "Kogumike suttas" (Khandha-sutta SN 22.48)[6], Upādānaparipavatta-suttas (SN 22.56),[7] Vinayapiṭakas jm.[8]
"Dhammapadas" öeldakse:
„Isiksuse moodustajatest võrdset viletsust ei ole olemas.[9]“
„Kui ta saab aru isiksuse moodustajate tekkimisest ja lakkamisest, siis tunneb ta rõõmu ja õnne.[10]“
Abhidhamma tekstid sisaldavad kippumiskogumike süstematiseeritud ja analüütilist koondit.
Mahajaana filosoofilises tekstis "Südasuutra" rõhutatakse nii kippumiskogumike kui kõige olemasoleva tühjust[11]:
„Mis on kuju, see on tühjus; mis on tühjus, see on kuju. Nõnda on ka tunne, mõte, kujutlused ja teadvus tühjus.[12]“
Isiksuse koostisosad ehk viis kogumikku on järgmised:
Vormikogumik (paali keeles rūpakkhandha; sanskriti keeles rūpaskandha) on neli suurt elementi kui ka neljast suurest elemendist tulenenud vorm.[14]
Tundekogumik koosneb kuuest tunde kogumikust: silma-, kõrva-, nina-, keele-, keha- ja meelekontaktile vastavad tunnete kogumid. Tunded tekivad vastavate kontaktide tekkimisel ja lakkavad nende lakkamisel.[15]
Tajude kogumik on seotud sisemiste ja vastavate väliste objektide tajumisega.[16] Tajutakse nii füüsilisi kui mentaalseid objekte vastavalt kuut liiki kontaktidele.[17]
Tahtmiste ehk moodustiste kogumik (saṅkhārākkhandhā; saṃskārāskandha) tekib vastavalt tajudele. Moodustised on vormiga kaasnev tahe (rūpa-sañcetanā, või cetanā).[18]Sankhārad ehk tahtel põhinevad moodustised ehk vastavad tegevused käivitavad sõltuvusliku tekkimise. Need on meelekujundid ehk kujutlused, motivatsioonid ehk meeleolud ehk (sõna-sõnalises tõlkes) “kokkutehtused”[19], tegutsemise aluseks olevad tegurid, ajendid, tungid ja motiivid, mis tekivad mõistetest ja tunnetest ning põhjustavad tegevusi, liigutusi, ettevõtmisi jne, olles samuti ebapüsivad ja muutlikud. Nende hulka kuuluvad ihad, himud, tahtmised, soovid, kiindumused jmt.
Meele- ehk teadvusekogumik (viññāṇakkhandhā, vijñānaskandha) sisaldab kõiki teadvusseisundeid ja koordineerib ülejäänud nelja kogumikku. Teadvus (paali keeles viññāṇa, sanskriti keeles vijñāna) on meele aktiivsus mõteldes, kujutledes, teades ja mäletades ning selle avaldumine kuulmismeele, puudutusmeele, nägemismeele, maitsmismeele ja haistmismeelena. Meel loob teadvuses selle, mida ta tunnetab, millest ta mõtleb, mida ta kujutleb või mäletab. Meel loob tegelikkuse, milles ta tegutseb.[20][21]
Isik ei ole budismis midagi tõelist. Isekus, endast kinni hoidmine, sellesse kiindumine ei lase jõuda virgumiseni. Kippumise kogumikke mainib Buddha kannatuse põhjusena juba oma esimeses õpetuses, Seadmuseratta käimapanemine.
Skandhasid ehk isiksuse koostisosi on võrreldud banaanipuuga, millel ei ole mingit tõelist südamikku ega tüve ja mis tegelikult ei olegi puu. See on vaid leherootsude kimbust moodustunud kogumik, mida võib pidada ka puuks. Umbes samamoodi võib ka inimese mõtteid, tundmusi, ettekujutusi, mälestusi, harjumusi, hinnanguid ja arvamusi pidada kokku tõeliseks ja päriselt olemasolevaks isikuks, ehkki mingit "tõelist mina" selles ei ole.[22]
Ei ole olemas muutumatut hinge ega isiksust ega üldse midagi, mis võiks olla püsivalt "ise".[23]
"Vorm on kui vaht, tunded kui mullid, taju on kui miraaž, moodustised kui südamikuta banaanitaime tüvi ja teadvus on kui illusioon."[24]
"Kogumike suttas" (Khandha-sutta SN 22.48) selgitab Buddha, et viis kogumikku (pañca-kkhandhā) ja viis kippumise kogumikku (pañcupādāna-k-khandha) on erinevad.
Kogumikeks (khandha) nimetatakse näiteks vormi kogumike puhul (rūpa-kkhandha) kõiki vorme – nii minevikus, tulevikus kui olevikus, nii sisemisi kui välimisi, jämedaid kui peeneid, madalaid kui kõrgeid, kaugel kui lähedal. Sama kehtib ka ülejäänud nelja kogumiku suhtes.
Kippumise kogumikeks (upādāna-kkhandhā) nimetatakse aga vormi puhul kõiki vorme – nii minevikus, tulevikus kui olevikus, nii sisemisi kui välimisi, jämedaid kui peeneid, madalaid kui kõrgeid, kaugel kui lähedal – mis esinevad koos tulvadega (sāsavā) ja kippumisega (upādāna). Nõnda võib siis tegemist olla vormidesse kippumise kogumikuga, tunnetesse kippumise kogumikuga jne.
„Lühidalt: kippumiskogumikud (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi.[25]“
Virgunud arahandi puhul on tegemist kogumikega (khandhā), kuid veel mitte virgunu puhul on need kippumiskogumikud (upādāna-k-khandha).[26]
Kippumiskogumiku juurpõhjuseks on oskamatu soov.[27]
Kippumine lakkab ihade ja tahtmiste vaibumisel ning koos sellega kaob ka vajadus uueks sünniks sansaaras.
Mahajaana filosoofia kohaselt on kõikide dharmade omaolek tühi ja neil puudub tähendus.