Vaata ka
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Keeleteadus |
Keeleteadus ehk lingvistika on humanitaarteadus ja filoloogia üks põhiharusid, mis tegeleb inimkeele teadusliku uurimise ja analüüsiga. Mõnikord kasutatakse ka mitmuse vormi "keeleteadused", mille all mõeldakse kõiki keelt lingvistilisest küljest uurivaid teadusharusid (näiteks foneetika, semantika, jne). Keeleteadus on palju enamat kui koolis õpetatavad keeled ja grammatika. Keeleteadus uurib inimkõne süsteeme ja nende kirjalikke vasteid.
Keeleteadlane ehk lingvist on inimene, kes tegeleb keeleteadusega. Lingvistid tegelevad keelte sarnasuste ja erinevustega.
Loomulik keel – ühemõtteliselt inimeste keel, imik õpib ilma õpetamata, peaks tulema loomulikult.
Keeleuniversaalid on üldkeeleteaduse uurimisobjektid. Absoluutne universaal on omadus, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel (nt väljendada oleviku ja mineviku vastandust, jaatuse ja eituse vastandust jne). Universaalse tendentsi ehk statistilise universaali puhul on omaduste esinemine tõenäosem kui nende puudumine.[1]
Keeleteadlased ehk lingvistid analüüsivad inimkeelt, jälgides heli ja tähenduse koosmõju. Foneetika on kõnelise ja mittekõneliste helide teadus. Samuti uurib see akustikalisi ja artikulatsioonilisi omadusi. Keele tähenduse uurijad tegelevad aga seda, kuidas keeled kodeerivad isendite, omaduste ja teiste aspektide omavahelisi suhteid, et edastada, töödelda ja anda tähendust ning mõista ja lahendada keelelist ebaselgust. Semantika tegeleb tõeste väidetega, kuid pragmaatika tegeleb sellega, kuidas olukorra kontekst tähenduse loomist mõjutab.
Grammatika on reeglite süsteem, mis reguleerib häälikute loomist ja kasutamist keeles. Need reeglid kehtivad nii kõnele kui tähendusele ning sisaldavad alareegleid, mis reguleerivad fonoloogiat, morfoloogiat ja süntaksit.
Stilistika hõlmab kirjutatud, viidatud või kõneldud diskursust erinevate kõnekommuunide, žanrite ja massimeedia toimetuslike või narratiivsete formaatide abil. Paleograafia on kirjutatud tekstide uurimine keelekontekstis. Keeleteadus on viinud ka selliste teadusharudeni nagu psühholingvistika, neurolingvistika, biolingvistika ja keele omandamine.
Lisaks tegeleb keeleteadus ühiskondlike, kultuuriliste ja poliitiliste teguritega, mis mõjutavad keelt ning mille abil määratletakse keelepõhist konteksti. Uurimused ajaloolise lingvistika ja lingvistika arengu kohta keskenduvad sellele, kuidas keeled arenevad ja muutuvad, eriti pikema aja jooksul.
Keeleteadusega seotud alad hõlmavad semiootikat (uurib otsest või kaudset keelt läbi sümbolite ja märkide), kirjanduskriitikat (kirjanduse, kino, kunsti või avaldatud allikate ajalooline ja ideoloogiline analüüs), tõlkimine (kõneldud või kirjutatud teksti tähenduse üleviimine ühest keelest teise) ja logopeedia (metoodika, mis parandab foneetilisi puudeid ja häireid).
Mis on lingvistika? Kõige lihtsam vastus on, et see on keeleteadus. Teaduslik lähenemine keeleteadusele sisaldab kriitilist suhtumist ja keeldumist kõigest sellest, mis ei ole kriitiline, selline mõtlemine püüdleb objektiivsusele. Keeleteadlased toetuvad keelest tulenevalt tegelikele andmetele. Kuid samas on lingvistide peamine eesmärk kirjeldada seda, kuidas keelt räägitakse. Mitte nii väga seda, kuidas "peab" rääkima, vaid seda, kuidas inimesed tegelikult keelt kõnelevad.
Teaduslik lähenemine ei ole seotud ainult andmete kogumisega. Lingvistide tööks on ka hüpoteeside paikapidavuse testimine, üldistuste tegemine, teooriate välja töötamine. Nende huvi on välja töötada teooriaid, mis seletavad keele fenomene ja keelekasutust. Erandid on seejuures määrava tähtsusega – need esitavad justkui väljakutse üldistusele ning sunnivad uurija üle ja ümber mõtlema asjasse puutuva. Sellised eesmärgid tähendavad täpset ja selgesõnalist ideede väljendust ja sama täpset ja kriitilist mõtete testimist.
Millised on lingvistide peamised uurimisvaldkonnad? Mõned näited: foneetika, morfoloogia, süntaks, semantika, psühholingvistika ja neurolingvistika (psühholingvistika kasutab meetodeid psühholoogiast, neurolingvistika kasutab arstiteaduslikke meetodeid), keele omandamine, ajalooline lingvistika, sotsiolingvistika, diskursuse analüüs, korpuseanalüüs, etümoloogia.
Üheks oluliseks ideeks nüüdisaegses lingvistikas on märgi mõiste. Märgi puhul kõrvutatakse tähendus ja kuju/vorm (ingl form). Viis kuidas seda kujutatakse ja tähendust. Mõned näited: märk € tähistab eurot, pöial püsti märk tähendab heakskiitu, jah vms. Märgid võivad sisaldada ka heli, mida pigem kuuldakse kui nähakse – suuliselt välja öeldud. Ühe tuntuma struktualisti Ferdinand Saussure erilisus seisnes sellest, et ta käsitles keelt kui märkide keelt. See tähendab esmalt seda, et keel koosneb märkidest ning teisalt seda, et märgid on vastastikuses seoses ja moodustavad süsteemi; märgid ei eksisteeri isolatsioonis üksteisest. Märk ise on justkui arbitraarne, aga vastastikuses seoses teiste märkidega omandab tähenduse nagu malendid malelaual.
Öeldakse, et kõlal ja ortograafilisel kirjutusviisil ei ole loomulikku seost (seos on arbitraarne). Iga kuju on sama hea kui mistahes kuju väljendamaks tähendust "puu", ükski ei viita tähendusele (kui sa ei oska keelt, siis ei oskaks tähendust arvata, kui kuuled seda vormi) ja samatähenduslikke sõnakujude kuju osas on vähe sarnasusi, kui just ei ole tegemist sugulaskeeltega.[6]
Mis on ikooniline märk keeles? Tiiu Erelt ütleb ajakirjas Oma Keel, et ikoon on üks märgiliike, mis kujutab oma objekti sarnasuse alusel – lühidalt piltkujutis. Ikooniline märk keeles. Mitmes keelest võib leida näiteid, kus on sõnu, mis on sarnased selle looma onomatopoeetilise häälitsusega. Need sõnad ei ole enam onomatopöa, kuna sõna viitab loomale või linnule, mitte helile. Selliseid sõnu nimetatakse ikoonilisteks. Veel keerulisem näide ikoonilisusest keeles on seotud häälduse kirjutamisega: pikk või pikkkk. Pikenenud sõna tähistab suuruse muutust – asi on väga pikk või suur. Gooniyandi keeles võib pikendada girabingarri "pikk" ja giraaabingarri tähendades "väga pikk". Tähendus on seotud sõna kujuga pikk ja griabingarri iseendaga.
Süntagmaatilised seosed on lineaarsed seosed. Keel on esitatud seostatult, seosed on sõnade vahel, vormide vahel ja lausestus on seostatud. Keelemärgid ei ole kokku sobitatud suvaliselt, vaid on seostatud üksteisega kindlal viisil.
Paradigmaatilisuse mõiste tähistab hierarhilisi suhteid keeles.[7]
Keeleteaduse alged tekkisid Vana-Indias. Vana-Kreekas tunti juba sõnaliike ja käändeid. Keskaja Lääne-Euroopas tegeldi peamiselt ladina, araabia ja heebrea keelega.
Laialdasem huvi maailma keelte vastu tärkas 17. ja 18. sajandil.
Iseseisvaks teaduseks arenes keeleteadus alles 19. sajandil, kui keelte ajalugu hakati selgitama sugulaskeelte võrdlemise alusel. Tekkis võrdlev-ajalooline keeleteadus. Selle rajajate seas olid taani keeleteadlane Rasmus Kristian Rask ning sakslased Franz Bopp ja Jacob Grimm.
Teoreetiline lähenemine seisneb mõnede keeleteadlaste hüpoteesil, et inimese ajus on osa, mis võimaldab inimestel võtta üle lingvistilist käitumist. See "universaalne grammatika" aitab hinnanguliselt lapsi, kes õpivad keelt, ning seab piirid, millised laused on ükskõik millises keeles grammatilised. Selle vaate pooldajad arvavad, et keel ei ole arenenud peamiselt suhtlemiseks, vaid leiavad, et keel on tekkinud inimmõtete struktureerimiseks ja töötlemiseks.
Funktsionaalne lähenemine seisneb – vastukaaluks teoreetilisele lähenemisele – teoorial, et keel on suhtlussüsteem, mis on arenenud koostöiste tegevuste ja koostöövõrgustike jaoks. Sellised teooriad näevad keelt kui tööriista, mis tekib ja kohaneb vastavalt kasutaja suhtlemisvajadusele. Samuti väidavad funktsionaalsed teooriad, et keele arengus on kultuuriline areng olulisem faktor kui bioloogiline areng.
Igal aastal peetakse õpilaste lingvistikaolümpiaadi, mis toimub kahes voorus.
Olümpiaadi eesmärk on anda võimalus tutvuda keeleteadusega, mida koolis ainena ei õpetata ning maailma keelelist mitmekesisust tutvustada.
Olümpiaadil tuleb lahendada keeleteemalisi ülesandeid, näiteks morfoloogia, fonoloogia, keeleajaloo, tehiskeelte vms vallast.
Eesti lingvistikaolümpiaade on korraldatud juba 16 aastat, esimene toimus mais 2003.aastal Tartus. Algmõte on pärit Tartu Ülikooli üldkeeletaduse professorilt Renate Pajusalult, kes korraldas ürituse, selgitamaks välja Eesti esinduse rahvusvaheliseks lingvistikaolümpiaadiks. Esimesel rahvusvahelisel olümpiaadil (2003. aasta septembris Bulgaarias) osales 33 õpilast kuuest riigist, Eestist 4 õpilast.
Seni on Eesti saanud 20 medalit: 1 kuld-, 3 hõbe- ja 13 pronksmedalit, lisaks 10 diplomit, 7 parima lahenduse auhinda ja ühe korra on võidetud ka meeskonnavõistlus.
Igal aastal on Eesti õpilaste saatmist olümpiaadile toetanud Tartu Ülikooli teaduskool.[8]
|
Tsitaadid Vikitsitaatides: Keeleteadus |