Lumeredel (ing k snow fence, soome k lumiaita) ehk lumevärav on passiivne lumekaitsevahend.[1] Need paigutati näiteks põldudele maantee veerde, et lumi põllult teele ei tuiskaks. Sama tehti raudteede ääres. Taludes ehitati neid ka õuede ümber.[2] Maantee ääres täidavad sarnast rolli hekid.[2]
Lumeredel toimib tuuletakistusena, mis tekitab õhuvoolus turbulentsi, pidurdab ajutiselt tuule ja koos sellega kanduva lume hoogu: lumi langeb seetõttu maha enne teeni või hoovini jõudmist.[3]
Mida kõrgem on lumeredel, seda rohkem see lund püüab – siinjuures on oluline just lumeredeli kõrgus ümbritsevast lumevaibast, mistõttu tuli neid talve jooksul vahepeal kõrgemale tõstmas käia.[4][5] Samuti on oluline lumeredeli alumine serv, mis peab pinnast olema 10–15% kõrgemal, et lumi ei langeks otse lumeredeli alla ning ei vähendaks selle tõhusust.[4]
Lumeredelid on reeglina lippidest kokkunaelutatud tõkked talvel tuisklume kinnihoidmiseks, lippide vahel on õhuvahed.[6] Valmistatud on ka näiteks kuuseokstest lumeredeleid[7] Tänapäeval valmistatakse lisaks lumeredeleid, samuti on saadaval plastist valmistatud võrk, mida saab lahti rullida ja mis toimib samal põhimõttel.[4]
Eestis võeti peamiste maanteede ja raudteede tuisulume eest passiivseks kaitsmiseks lumeredelid ja lumehekid kasutusele 1930. aastatel.[5][8][9][10] Teedeministeeriumis eristati 1934. aastal 6 erinevat tüüpi lumeredelit, ühe lumeredeli rahaliseks kuluks aastas hinnati 159 senti. Katsete põhjal hinnati, et kõige tõhusam lumevärava tüüp on see, mille lattide alumised vahed on hõredamad kui ülemised.[11]
1940. aastatel oli Eestis ligi 200 000 lumeredelit, mis võis kaitsta 350 kilomeetrit maanteed.[5]
1950. aastatel olid lumeredelid Eestis peamised passiivsed lumetõrjevahendid, kuid lumerikkal talvel neist siiski kõigi teede lumetõrjeks ei piisanud.
Samal perioodil konstrueeris Arnold Volberg Paide teedemasinate tehases kokkurullitava lumeredeli ehitamise pingi, millel püstised latid ühendati horisontaalse traadiga, mis lihtsustas ka transporti, sest kui varem mahtus veoautosse 100 meetri jagu lumeredelit, siis rullina mahtus 750 meetrit lumetõrjeaeda. Ühtlasi kiirendas seade konstrueerimistempot: kui varem kulus paarimeetrise lumeredeli valmistamiseks ligi tund, siis nüüd oli võimalik sama ajaga ehitada 60 meetrit aeda.[5]
1960. aastateni istutati ka lumeredeli põhimõttel toimivaid lumekaitsehekke. Sama kümnendi lõpul hakkas lumeredeleid vähem kasutama seoses rasketehnika arengu ja sahkade suurema kasutuselevõtuga. Lumeredelite ehitamine, transport, paigaldamine, hooldamine (redeleid tuli suurema saju korral vahepeal hangest välja tõsta)[11] ja suveks ladustamine oli väga töömahukas tegevus ning seetõttu eelistati mehaanilist lumetõrjet.[5][8]
Töö põldudel (1966), Ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 16 (845), mai 1966: https://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/14276