Mandlipiim on jahvatatud mandlitest ja veest valmistatud taimse päritoluga jook, mida sageli kasutatakse lehmapiima asemel. 14. juuni 2017 otsustas Euroopa Kohus, et Euroopa Liidus ei tohi täiesti taimse toote turustamisel kasutada selle nimes sõna piim[1], mistõttu müüakse mandlipiima enamasti näiteks mandlijoogi nime all.
Mandlipiim on kergelt beežikas, kreemja tekstuuri ja pähkli maitsega. Seda saab osta poest või teha kodus mandleid veega jahvatades. Erinevalt teistest piimadest puudub mandlipiimas kolesterool (peamine loomne steroid) ja laktoos (piimasuhkur). Kuna mandlipiim on taimne jook, siis seda kasutavad sageli täistaimetoitlased, muud taimetoitlased ja teised piimatoodetest loobunud inimesed.
Kaubanduses on mandlipiima saada tavalise, vanilje või šokolaadimaitsega ning mõnikord on seda rikastatud vitamiinidega.
Ameerika Ühendriikides oli kuni 2000. aastate alguseni mandlipiim tervisetoit. Pärast seda hakkas selle populaarsus tõusma. 2011. aastaga suurenes mandlipiima müük 79%. 2013. aastal ületas selle müük sojapiima müügi ning nüüd on mandlipiim kõige populaarsem taimepiim USA-s. Populaarsed brändid on Blue Diamond’s Almond Breeze ja WhiteWave Food’s Silk Pure Almond.
Mandlid on toitaineterikkad toiduained, mis sisaldavad kiudaineid, E-vitamiini, magneesiumi, seleeni, mangaani, tsinki, kaaliumit, rauda, fosforit, trüptofaani, vaske ja kaltsiumi. Suurbritannia toidu-uuringute instituudi andmetel sisaldavad jahvatatud mandlid probiootilisi toimeaineid, mis aitavad seedeekstakti kiirendada suurendades kindlate kasulike bakterite arvu soolestikus.
Mandlipiim sisaldab võrreldes lehmapiima ja teiste loomsete piimadega vähem valku. Väikse proteiinisisalduse tõttu ei ole alla kaheaastastele atoopilise dermatiidiga lastele soovitatav anda mandlipiima rinnapiima, lehmapiima või muude hüdrolüüsitud imikutoitude asemel.
Karrageen on vetikast tehtud lisand ning seda kasutatakse ka mandlipiima valmistamisel stabilisaatori ja paksendajana. Kuigi FDA on karrageeni ohutuks kuulutatud, on mõned teadlased skeptilised, viidates selle potentsiaalselt kahjulikule toimele laialdasel manustamisel. Karrageeni on kasutatud peaaegu kõikjal mandlipiima tootmises ning teistes bioloogilistes eksperimentides üle aastakümnete, kuigi see arvatavasti põhjustab põletikku ja katseloomadel ka kasvajate teket. Põletikku aga peetakse enamiku inimestel esinevate haiguslike seisundite, nagu põletikuline soolehaigus, reumatoidartriit, arterioskleroos, osaliseks põhjustajaks.
Mandlipiima tänapäevane põhiline valmistusmeetod algab vees üleöö leotatud mandlite jahvatamisega kannmikseris vee ja meega (või ükskõik mis magustajaga). Seejärel kurnatakse piim mandlilihast välja marli, sõela või pähklipiimakoti abil. Mandlipiima saab teha ka mandlivõile vee ja magustajate lisamisega.
Mandlipiimast valmistatakse ka kondensmandlipiima (suhkruga).
Keskajal tunti mandlipiima nii islamiriikides kui ka kristlikes maades. Kuna mandel on pähkel, siis võis seda tarbida ka paastu ajal. Mandlipiim oli peamine toiduaine keskaegses köögis, kuna lehmapiim läks ilma kuumutamata kiiresti pahaks.
Ajalooliselt on mandlipiima ka kutsutud amygdalate (ladina k.), mis otsetõlkes tähendab mandleid kandma. Seda kasutati Pürenee poolsaarest Ida-Aasiani. Le Viandier, 14. sajandi retseptikogum, sisaldab mandlipiima retsepti ning soovitab seda kasutada paastupäevadel loomapiima asemel.