Maokandja otsetõus on 17 h ja see on pindalalt 11. tähtkuju, kattes 948 ruutkraadi.[2] Eestis on ta hästi vaadeldav varasügisel.
Kuigi Päike on Maokandja tähtkujus 29. novembrist 18. detsembrini, ei loeta Maokandjat sodiaagi 12 tähtkuju hulka.[3]
Vana-Kreekas peeti Maokandjat Apolloniks, kes võitleb Delfi oraaklit valvava maoga. Hiljem samastati teda Laokooniga.[4] Vana-Rooma mütograafia samastas ta Asklepiosega (Aesculapiusega), kelle Jupiter piksenoolega tappis, kuid hiljem taevasse tõstis.[5]
Maokandja tähtkuju öötaevas
Tähti
Ras Alhague (α Ophiuchi) on Maokandja heledaim täht heledusega +2,1 tähesuurust, 49 valgusaasta kaugusel asuv sinakas hiidtäht.
Beta Ophiuchi ehk Celbalrai (Karjuse koer) heledusega +2,7 tähesuurust.
1604. aastal plahvatas θ Ophiuchi juures viimane Linnuteel märgatud supernoova. Seda jälgis Johannes Kepler, kelle vaatluste järgi supernoovat ka tuntakse.
RS Ophiuchi on korduv noova, mille purskeid on jälgitud aastatel 1898, 1933, 1958, 1967, 1985 ja 2006. Neil aastatel on selle heledus tõusnud +11,8 miinimumist palja silmaga nähtava +4,5 magnituudini.
Barnardi täht on Maale viies lähim täht Päikese ja α Centauri kolmiktähe järel. Selle kaugus on vaid 5,98 valgusaastat, kuid kuna see on punane kääbus, on selle heledus vaid +9,54 magnituudi, mistõttu on seda ka teleskoobiga raske leida. Barnardi tähel on suurim tuntud omaliikumine, 10,3 kaaresekundit aastas. Tähe leidis E. E. Barnard 1916. aastal.
Eta Ophiuchi ehk Sabik on kaksiksüsteem kaugusega 68 valgusaastat ja heledusega +2,43.
Zeta Ophiuchi on 620 valgusaasta kaugusel asuv sinine kääbus heledusega +2,57.