Panganduskriis tekib, kui pangad kaotavad maksevõime, s.t likviidsuse. Panganduskriis võib hõlmata ühte panka (pankrot), mitmeid või kõiki ühe riigi pankasid (panganduspaanika) ning kasvada üle süsteemseks finantskriisiks,^[1] mille käigus ka ettevõtted ja fondid kaotavad maksevõime.^[2]

Põhjused

Panganduskriisi põhjuseks võib olla üksiku riski või mitme erineva riski samaaegne realiseerumine. Riskidena võib nimetada:

• krediidiriski – väljalaenatud raha jääb tagasi laekumata, kuna laen on antud välja antud isikutele, kes ei suuda seda tagasi maksta. Halbade laenude põhjuseks võib olla laenuandja rumalus või ahnus või korruptiivsed huvid ükskõik kummal poolel. Laenu tagasimaksevõime kadumise põhjuseks võivad olla ka ootamatud põhjused, mis ei sõltu kummastki osapoolest, nagu loodusõnnetus, sõjaline konflikt, revolutsioon jms;
• likviidsusrisk – panga kliendid nõuavad ootamatult ja suures mahus oma raha tagasi ja need nõuded kokku ületavad panga valduses oleva sularaha koguse ning teised pangad ei ole valmis seda panka oma vahenditega toetama. Raha väljanõuete järsu kasvu põhjustab reeglina mingist sündmusest ajendatud hirm kaotada oma raha, mis haarab elanikkonna masse ja põhjustab paanikat rahva hulgas;
• intressirisk – võib tekkida nii intressimäärade kontrollimatust tõusust (panga valduses olevate võlakirjade väärtus langeb sel ajal kui pank peab hoiustelt tasuma üha kasvavaid intresse) või -langusest (pank ei saa enam tulu intressmaksetest);
• varaline risk – panga bilansis olevate varade väärtus langeb järsult. Reeglina on selle põhjuseks sügav finants- ja/või majanduskriis, mille käigus laenude tagatiseks olnud varade väärtus järsult väheneb ning ettevõtete võlakirjad kaotavad väärtuse ettevõtete maksevõime vähenemise tõttu. Sellises olukorras võivad panga kohustused ületada tema varade väärtust, s.t panga omakapital muutub negatiivseks.

Põhjused ja vormid

Likviidsus ja maksevõime

Pangal tekib likviidsusprobleem siis, kui suur hulk tähtajalisi väljamakseid koondub ühele lühikesele ajaperioodile ja ettevõttel ei ole nende teostamiseks piisavalt sularaha. Selline olukord võib tekkida isegi siis, kui ettevõtte bilanss on positiivne, s.t tal on piisavalt omakapitali, kuid see on kinni varades, mis ei ole kohe realiseeritavad (näiteks kinnisvara).

Maksevõimetus saabub alles siis, kui ettevõtte omakapital muutub negatiivseks ja tal ei ole enam katet ei jooksvate ega ka pikaajaliste kohustuste täitmiseks.

Süsteemne finantskriis

Süsteemne finantskriis tekib olukorras, kus ühe riigi paljudes pankades on korraga tõsiseid likviidsuse või maksejõulisuse probleemid. Selline olukord võib tekkida nii väliskeskkonnast põhjustatud erakorralistest sündmustest johtuvalt või siis põhjusel, et ühe suurpanga või pankade grupi makseraskus levib teistesse pankadesse.

Sõna otseses tähenduses märgib mõiste „süsteemne finantskriis“ olukord, milles riigi ettevõtlus- ja finantssektoris on palju maksejõuetuid ettevõtteid, s.t nad ei tasuda juba võetud kohustuste eest ei teistele ettevõtetele ega ka finantsasutustele. Üleüldise maksevõimetuse olukorras kukuvad järsult nii kinnisvara hinnad kui ka ettevõtete aktsiate väärtused. Sellises olukorras kaovad ka valitsuse maksutulud ning kogu riik vajub fiskaalkriisi. Kuna raha ei kao, vaid on koondunud mingi väikese grupi (finantsoligarhia) kätte, siis pakub selline olukord soodsat võimalust osta kokku väärtusetu pankrotivara, mis pärast kriisi lõppu taastab oma loomuliku turuväärtuse.

Kui riikide majandused on omavahel tihedalt seotud, siis võib ühe riigi süsteemne finantskriis laieneda teistesse riikidesse, kus seni polnud mingeid probleeme maksevõimega. Kõige selgemalt ilmnes see fenomen 2007. aastal Ameerika Ühendriikide kinnisvaralaenudest (tegelikult nn subprime võlakirjadest) alguse saanud panganduskriisi ajal, mis järgmistel aastatel levis Euroopasse ning sealt edasi Venemaale ja Ukrainasse.

Süsteemse panganduskriisi põhjused varieeruvad suuresti, need võivad olla näiteks:

• laenud projektidele nii samas kui ka teistes riikides, mis ei suuda ennast tasa teenida;
• valitsuse suutmatus katta oma tegevuskulusid maksudest laekunud vahenditega, mistõttu võetakse ühekordseid suuri või pikaajalisi väiksemaid laenusid nii, et riigivõlg ületab valitsuse maksevõime;
• pangalaenude massiline väljastamine, millele järgneb majandusbuum ning kinnisvara ja aktsiate hindade kiire kasv, nende baasilt uute laenude massiline võtmine jne kuni kogu mull lõhkeb ja selgub, et suurem osa välja antud krediidist jääb tagasi saamata;
• riigile kehtestatud blokaad välisriikide poolt, mistõttu ettevõtted satuvad makseraskustesse, seejärel satuvad makseraskustesse pangad ja lõpuks kaovad ka valitsuse eelarvevahendid.
• laenuvõtjate (suurettevõtted, keskvalitsused) otsesed pettused ja maksevõimet kajastavate andmete võltsingud, mille suhtes ka laenusid väljastanud pangad on oma „silma kinni pigistanud“ (näiteks Kreeka riigile prantsuse ja saksa pankade poolt antud laenud).

Analüüsid

Panganduskriiside ülemaailmse andmebaasi koostasid 1996. aastal Caprio ja Klingebiel (1996),^[3] seda uuendasid 2012. aastal Laeven ja Valencia.^[4] Andmebaasis on tuvastatud 147 süsteemset panganduskriisi (neist 13 on piiriülesed sündmused) ajavahemikul 1970 kuni 2011. Samal perioodil toimus 218 valuutakriisist (mis on määratletud kui valuuta nominaalne odavnemine USA dollari suhtes vähemalt 30%) ja 66 riigivõlakriisi (s.t valitsus lõpetab oma võlakohustuste tasumise eraõiguslikele võlausaldajatele). Andmebaasis on ka üksikasjalikku teavet meetmetest, mida eri riigid neid tabanud kriisi lahendamiseks rakendasid.

Nimetatud andmekogumil põhinevad analüüsid (näiteks Cihák ja Schaeck 2010)^[5] viitavad sellele, et panganduskriise on väga raske prognoosida, kuid on siiski mõned muutujaid (näiteks finantsvõimenduse määr ja kiire krediidikasv), mis näitavad kriisiohu tõenäosust.

Globaalse finantsarengu aruande 2. peatükis hindasid Laeveni ja Valencia (2012)^[6] mis töötab (ja mis mitte) pangandusjärelevalves ja -regulatsioonis. Autorid leidsid, et riikides mida tabasid panganduskriisid, olid miinimumkapitali nõuded lõdvemad ja mitmeti mõistetavad, tegelikud kapitali suhtarvud madalamad, halbade laenude ja laenukahjumite regulatiivses käsitlemises oldi vähem ranged ning reegleid rikkunud pankade suhtes rakendati vähem piiranguid ja karistusi. Ühesõnaga, erasektori pankadel puudus sund hinnata jooksvalt riske. Ka 2007. aastal alanud finantskriisi ajal korrigeeriti riiklikke regulatsioone nendes riikides liiga hilja ja vaid ulatuses, mida polnud võimalik vältida. Ning kui valitsused ka tugevdasid nõudeid pankade kapitalisuhte parandamiseks ja kehtestasid kriisi lahendamise korra, siis erapankade huvi hinnata võetud riske nõrgenes veelgi, kuna nende kaotused kompenseeriti tulu ülekannetega riigieelarvest. Tehtud töös näitasid autorid siiski, kuidas saaks tugevdada järelevalvet ja parandada stiimuleid, mis sunniksid erapankasid paremini hindama võetavaid riske.^[7]

Ajalugu

Järgnevalt on esitatud angloameerika ja Lääne-Euroopa riike tabanud panganduskriisid perioodil 18. sajandi lõpust tänapäevani. Nende kriiside juures on tähelepanuväärne, et praktiliselt kõikide nende põhjuseks on pankurite osalus spekulatsioonides kinnisvara või mahhinatsioonid väärtpaberitega, kusjuures kõikidel juhtudel on nende eesmärgiks tõsta hinda ja teenida müügist suuremat kasumit. Samuti ilmneb sellest loetelust pankurite kalduvus kasutada ära sõdu strateegiliste toorainete hindade tõstmiseks. Järgnevalt on esitatud loetelu suurematest panganduskriisidest ja nende põhjustest: ^{[8] [9]}

18. sajandil

• 1763. aasta panganduskriisi Hollandis põhjustas Seitsmeaastase sõja lõppemise järel toimunud hindade järsk ja suuremahuline langus. Kuna Amsterdami pangad olid väljastanud suures mahus krediite, mis jäid tagasi saamata, siis kaotas esmalt maksevõime suur De Neufille pank ja seejärel teised temaga seotud pangad. Kriis levis edasi Saksa vürstiriikidesse ja Skandinaavia kuningriikidesse.
• 1772.–1773. aasta panganduspaanika algas Londonist, kus pangamaja Neal, James, Fordyce and Downi partner Alexander Fordyce kaotas Ida-India Kompanii pankrotistumise tõttu 300 000 naela, mis omakorda tähendas panga likviidsuse kadumist. Londonist levis kriis Šotimaale ja Hollandisse.
• 1792. aasta pangapaanika New Yorgis põhjustasid tuntud pankurite William Dueri, Alexander Macombi jt ohjeldamatud spekulatsioonid, mille eesmärgiks oli võlakirjade ja panga aktsiate hindade tõstmine. Kuna nad ei suutnud tagasi maksta spekulatsioonide läbiviimiseks võetud laene, siis põhjustas see pankades likviidsuskriisi. Paanika rauges tänu Riigikassa sekretäri Alexander Hamiltoni poolt väljastatud rahale, millega osteti kokku väärtuse kaotanud võlakirjad.
• 1796. aasta pangapaanika Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides. Kriis algas Ameerikast, kus puhkes maa spekulatsioonide mull, kuid seda süvendas Inglise Pank, mille juhid peatasid raha väljamaksed. Keelu põhjuseks oli see, et kardeti Prantsuse vägede sissetungi ja sellest põhjustatud hoiustajate soovi võtta oma raha pangast välja. Paanika tõttu pankrotistusid paljud kaubandusettevõtted Bostonis, New Yorgis, Philadelphias ja Baltimore'is ning suur hulk inimesi, s.h ka väga tuntud pangandustegelasi ja kodusõjakangelasi langes võlavangistusse või suri põgenedes võlausaldajate eest.

19. sajandil

• 1819. aasta pangapaanikale järgnes majanduskriis, mis kestis 1821. aastani. Selle kriisi põhjuseks oli Euroopa kaupade impordi raskused, mis johtusid Napoleoni sõdadest ning Ameerika pankade poolt suurtes kogustes emiteeritud paberraha, mille laenudega suurendati järsult kohalikku põllumajandustoodangut ja selle töötlemist, s.t tekitati majandusbuum. Sõja lõppedes taastus Euroopa import, hinnad langesid järsult ning kohalikud ettevõtted ei suutnud enam tagasi maksta võetud laene.
• 1825. aasta pangapaanika Suurbritannias põhjustas börsikrahh, mis omakorda oli tulem Inglise pankade spekulatiivsetest investeeringutest olematusse Poyaisi riiki. Pettuse ilmnemisel pankrotistus kuus era- ja kuuskümmend riigipanka, Inglise Panga päästis pankrotistumisest Prantsuse riigipank (Banque de France) kullas väljastatud laen.
• 1837. aastal algas Ameerika Ühendriikides finantskriis, mis kasvas üle seitsme aastaseks majanduskriisiks ja viis tööpuuduse 25%-ni. Kriisi põhjustasid pankade halvad laenud ja maa spekulatsioonide ebaõnnestumine, puuvilla maailmaturu hinna järsk langus, väärismetallide hinna muutused ja Suurbritannias piirav laenupoliitika. Selles olukorras piirasid New Yorgi pangad väärismetallide väljaandmist, mis omakorda tähendas usalduse kadumist väärtpaberite suhtes.
• 1847. aasta pangapaanika Suurbritannias põhjustas raudteede ehitusbuumi ja paljude raudteede ehitusega seotud ettevõtete tegevuse lõppemine, mis omakorda muutis väärtusetuks nende poolt väljastatud võlakirjad ja aktsiad.
• 1857. aasta panganduspaanika Ameerika Ühendriikides põhjustas majandusbuumile järgnenud rahapuudus. Puuduse tekkimisele aitasid oluliselt kaasa Ameerika raudteede suurehitusprojektide lõppemine, Kesk-Ameerikast saabumata jäänud kullalaadungid ning Suurbritannias Palmerstoni valitsuse kulla- ja hõbedareservide vähenemine, mis pidi olema käibeloleva raha väärtuse tagatiseks. Kuna riikide majandused oli 1850. aastaks omavahel tihedalt seotud, siis kandus kriis ka Suurbritanniasse.
• 1866. aasta pangapaanikale Suurbritannias eelnes kiire majanduskasv, mis algas 1850, aastatel tänu valgekraede tööpanusele rahanduses, kindlustuses ja laevanduses ning võimendus Ameerika Kodusõja ajal. Kodusõja lõppemise järgnes kiire hinnalangus tekitas paljudele ettevõtetele makseraskusi. Kriis algas Overend & Guernet Co pankrotist ja Itaalia riigiraha hõbedastandardi tühistamisest. Järgnenud pangandusriis põhjustas 16% aktsiaseltside pankrotistumise (s.h Londoni laevaehitus ja Millwali metallurgiaettevõte) ning suurendas tööpuudust 8%. Kriis laienes kiiresti Euroopasse.
• 1873. aastal algas finantskriis, mille põhjustasid paberrahas tehtud spekulatiivsed investeeringud raudtee ettevõtetesse ja sellest põhjustatud inflatsioon, hõbemüntidest loobumine Ameerika Ühendriikides ja Saksamaal, Prantsuse-Preisi sõja (1870–1871) lõppemisest johtuvad hinnalangused rahvusvahelisel turul, suurtulekahjud Chicagos (1871) ja Bostonis (1872) ning pankade reservide vähenemine 50 miljonilt 17 miljonile dollarile. Sellele järgnes Ameerikas 4 aasta pikkune majanduskriis, mis Suurbritannias ja Prantsusmaal kestis oluliselt kauem.
• 1884. aasta pangapaanika Ameerika Ühendriikides toimus 1882.–1885. aasta majanduskriisi lõpus. Aastatel 1882–1884 viisid Ameerika pangad Euroopasse enam kui 150 miljoni dollari eest kulda. Samal ajal süvenes riigis rahapuudus, mistõttu pangad hakkasid tagasi nõudma varem väljastatud laene ning lõpetati uute laenude väljastamine. Selle protsessi käigus pankrotistus mitu investeerimisühingut ja panka koos enam kui 10 000 väikeettevõtet. Kuna riigi pangandus ei suutnud enam väljastada krediite, siis tõsteti intressimäärasid ja alandati pankade varade väärtust, mis muutis võimatuks hoiuste tagasimaksmise. Tulemuseks oli riigi langemine pikaajalisse depressiooni, mis ajapikku laienes ka Euroopasse.
• 1890. aasta pangapaanika mõjutas peamiselt Suurbritanniat ja Argentinat. See sai alguse Londoni Baringsi panga tehtud halbadest investeeringutest Argentinasse ja sellest johtuvate kaotuste tõttu panga pankrotistumisest. Kuna see ohustas kogu riigi erapangandust, siis moodustati Inglise Panga initsiatiivil rahvusvaheline konsortsium ja fond, mille vahenditega hoiti ära pangandussüsteemi kui terviku kokkuvarisemine. Argentina majandus vähenes nisusaagi ikaldumise ja seejärel riiki tabanud kriisi tõttu 1890.–1891. aastal 11%. Oma osa selles kriisis mängis ka riigipööre.
• 1893. aastal pankrotistus Ameerika Ühendriikides palju pankasid ja algas pikaajaline majanduskriis (deflatsioon). Inglismaalt Baringsi panga põhjustatud kriis laienes Ameerikasse, kuna ka sealt oli tehtud sama panga kaudu suuri investeeringuid Argentinasse. Kriisi võimendas seni kõrge nisuhinna järsk langus, populistliku Rahvapartei (The Peoples Party) mõjuvõimu tõus (esindas vihaseid põllumehi) ning väärismetallide puudus riigikassas, mistõttu ta ei saanud raha juurde emiteerida. Kriisi ajal pankrotistus enam kui 15 000 ettevõtet, s.h Lääne-Ameerika raudtee-ettevõtted ja 500 panka. Tööpuudus tõusis 19%-ni ning inimesed kaotasid oma säästud.
• 1893. aastal tabas Austraaliat sügav panganduskriis. Selle põhjuseks olid suures mahus antud laenud kinnisvaraarendusteks ja spekulatsioonid maa hinnaga. Järgnevas kriisis pankrotistus või lõpetas tegevuse 11 panka üle kogu riigi, kuid enim oli neid Victoria osariigis.
• 1896. aastal puhkes Ameerika Ühendriikides taas panganduspaanika, mille põhjuseks oli deflatsioonist põhjustatud kaupade hindade jätkuv languse ning dollari tagatiseks olnud hõbeda varude vähenemine. Olukorra muutis veelgi teravamaks Rothchildide ja Morgani pankade manipulatsioonid kullaga.

20. sajandil

• 1901. aasta paanika põhjustas võitlus Northern Pacific Railway pärast pankade vahel, kes tahtsid saada kontrolli selle ettevõtte tuluvoogude üle. Majanduskriis Ameerika Ühendriikides jätkus.
• 1907. aasta paanika, mille põhjustas mitme Ameerika Ühendriikide panga pankrotistumine. Paanika põhjustas Knickerbockeri usaldusühingu katse manipuleerida United Copper Company aktsiate väärtusega, et seeläbi saavutada kontroll selle ettevõtte üle. Spekulatsioon ebaõnnestus ja intriigi algatajad sattusid makseraskustesse. Fondi pankrotistumise järel üritasid hoiustajad üle kogu riigi saada tagasi oma raha ka teistest usaldusfondidest ja pankadest. Selle kriisi põhjuseid uurinud komisjoni järelduste alusel loodi Föderaalreservi süsteem.
• 1927. aasta Shōwa finantskriis Jaapanis. Sõjajärgse majanduse ja 1923. aasta maavärinast tekitatud kahjustuste taastamine kasvas üle majandusmulliks, mis lõhkes kui hakkas levima kuulujutt, et raha hakkab pankades otsa saama. Jaapani valitsus üritas väljastada hädas olevatele pankadele erakorralist laenu, kuid keisri Eranõukogu keelas selle. Järgneva pankrotimenetluse käigus läks 37 panka teiseks suurima zaibatsu (finantskliki) valdusse, mis valitses Jaapani rahandust II maailmasõja lõpuni.
• 1929. aastal Ameerika Ühendriikidest alguse saanud ülemaailmset majanduskriisi peetakse 20. sajandi kõige hullemaks panganduskriisiks, mis kahjustas majandusarengut ja põhjustas pikaajalise majanduskriisi praktiliselt kõikides maailma riikides. Kriis hakkas taanduma pärast külmutatud üürihindade vabastamist ja pankade poolt väljaantavate laenude tingimuste lõdvendamist.
• 1973. aasta panganduskriisi Suurbritannias põhjustas kinnisvarahindade dramaatiline kukkumine (enne seda olid need tõusnud 501%!), laenuintresside järsk tõus ja laenuvõtjate suutmatus maksta krediidilepingutega võetud kohustusi. Kriisi võimendas nafta hinna järsk tõus ning kriisile järgnenud börsikrahh.
• 1986. aastal puhkes Jaapanis suur hinnamull. Sellele eelnesid edukad ekspordi aastakümned, kontrollimatu raha pakkumine ning spekulatsioonidest põhjustatud kinnisvara- ja aktsiahindade kiire kasv. 1985. aastal sõlmiti Ameerika Ühendriikide, Jaapani, Lääne-Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel New Yorgi Plaza hotellis (nn Plaza Accord), leping riikidevahelise kaubanduse tasakaalustamiseks ja Jaapani allahinnatud valuutakursi tõstmiseks. Pärast selle lepingu sõlmimist hakkasid riikide keskpangad müüma suurel määral dollareid, mistõttu jeeni hind kallines järsult. Jeeni ülehinnatud kursi jm tegurite tõttu järgnes sellele Jaapanis 16. aastane majanduslangus (2003. aastani)
• 1986.–1995. aastal lõpetas Ameerika Ühendriikides eri põhjustel tegevuse 1043 hoiu-laenuühistut (HLÜ). Enne seda oli Föderaalreserv tõstnud intressimäära 12%-le, samas kui HLÜ-d olid väljastanud pikaajalisi elamulaene fikseeritud kursiga, mille intress jäi kehtestatust madalam. Kuna hoiuste sissevool kuivas kokku, siis muutus suur osa HLÜ-st maksevõimetuks. Puuduliku järelevalve tõttu investeeris osa HLÜ-d oma raha spekulatiivsetesse projektidesse, mis veelgi suurendas tekitatud kaotusi.
• 1988. aastal tabas Norrat panganduskriis, mis kestis viis aastat. 1980. aastate algul kaotati laenuintresside piirmäärad ja tühistati senised ranged regulatsioonid, kuid sealsetel pankuritel puudus oskus opereerida vabaturu tingimustes. Pangad laenasid väljast raha ning jagasid piiramatult krediiti, see põhjustas majandusbuumi. 1985 aastal langes nafta hind maailmaturul, mis tekitas riigieelarves kasvava puudujäägi ja sundis valitsust krooni devalveerima. Tulemuseks oli laenuintresside kiire tõus ja see omakorda pani aluse kasvavale maksejõuetusele. Kuna Saksamaade taasühinemine tõstis veelgi intressimäärasid, siis kaotasid isegi suured pangad maksevõime. Olukord hakkas paranema alles siis, kui keskpank eraldas raha raskustes olevate pankade likviidsuse taastamiseks ning sidus Norra valuuta välisvaluutaga, mis alandas kohe krediidi intressimäärasid.
• 1990. aastate alguse Rootsi panganduskriisi põhjuseks oli samuti varem rangelt reguleeritud pangandusregulatsioonide tühistamine ning madala intressiga lühiajaliste laenude sissetoomine suures mahus. Järgnenud krediidiküllus põhjustas majandusbuumi, mis lõppes koos NSV Liidu ja sotsialistlike riikide süsteemi kokkuvarisemisega. Riigi suur maksukoormus (üle 50% SKP-st) ja suured sotsiaalkulud põhjustasid riigieelarve puudujäägi kiire suurenemise (15% SKPst). 1992. aastal üritas Keskpank kaitsta fikseeritud valuutakurssi, tõstes intresi 500%-ni, kuid sellele vaatamata langes riik majanduskriisi ja tööhõive vähenes enam kui 10%. Pankade üldise maksejõuetuse olukorras võttis riik need oma valdusse mahus, mis vastas umbes 4%-le SKP-st. Riik väljus kriisist tänu IT-sektori kiirele kasvule ja ekspordi suurenemisele.
• 1990. aastate alguses langes Soome kogu riiki hõlmanud panganduskriisi. Tänu pea 20-aastasele barterkaubandusele NSV Liiduga kasvas majandus ja tõusid kinnisvara hinnad. Kuid kuna Soome Keskpank kontrollis valuutakursse ning piiras valuuta importi/eksporti, siis jäid intressimäärad kõrgeks (10–15%). 1980. aastate alguses vabanes seni rangelt reguleeritud finantsturg piirangutest ning pangad alustasid spekulatiivset tegevust, kasutades selleks madala intressiga lühiajalisi laene ning tehes pikaajalisi riskantseid investeeringuid ettevõtetesse Soomes ja välismaal. Lisaks jagati lahkelt raha "omade" projektidele, mis hiljem osutusid maksevõimetuks. NSV Liidu kokkuvarisemine ja tulutoova barterkaubanduse kadumine tegid lõpu majandusbuumile ning kustutas suurema osa laenude tagatiseks olnud kinnisvara ja väärtpaberite väärtusest (järele jäi u 30% algsest väärtusest), muutes seega ka pangad varatuks. Soome SKP langes 13% ja töötus tõusis 19%-ni. Olukorda hakkas parandama Keskpank, kes võttis üle kontrolli vara kaotanud pankade üle, likvideeris maksevõimetud pangad neid teistega ühendades, eraldas halvad laenud ja restruktureeris kogu pangandussüsteemi. Soome väljus kriisist tänu IT-sektori kiirele kasvule (Nokia) ja ekspordi suurenemisele, s.h pabertööstus.
• 1990. aastatel tabas Rhode Islandi (Ameerika Ühendriikide osariik) ennenägematu panganduskriis, mille käigus u 30% osariigi elanikest (enam kui 300 000 inimest) kaotas ligipääsu oma pangakontodele. Sündmused vallandas Providence'i panga juhi pikaajaline vargus, mis sai avalikuks kui pank ei suutnud enam täita võetud kohustusi. Kuna enne panga sulgumist võttis veel mitu kõrget riigiametnikku välja oma säästud, siis toimus kohtuprotsess, mille käigus anti Ameerika Ühendriikide ajaloo kõige karmimad karistused "valgekraede" kuritegude eest. Tänu valitsuse sekkumisele said kõik raha hoiustajad oma raha tagasi, kuid mõnedel juhtudel kulus selleks mitu aastat.
• 1992. aasta tabas Peruud panganduskriis.
• 1994. aastal kaotas maksevõime Venezuela suuruselt teine Banco Latino, tõmmates endaga kaasa veel kaks panka nii, et kaotsi läks u 18% riigi kõikide hoiuste mahust. Valitsus võttis panga enda kontrolli alla ja rekapitaliseeris selle, kuid järgmisel aastal läks veel 49 kommertspanka ja nende 17 tütarettevõtet pankrotti (kokku 53% riigi hoiustest). Valitsus kulutas kõigi nende pääste operatsioonide käigus eri hinnangutel kuni 31% SKP-st. Kriisi põhjuseks olid ühelt poolt pangandusjärelevalve reeglite lõdvendamine ja teiselt poolt nafta hinna järsk langus, mis nõrgestas kogu Venezuela majandust.
• 1997. aasta Aasia panganduskriis algas Tai kinnisvaraturu kokkuvarisemisest ning põhjustas riigi finantssüsteemi kokkuvarisemise. Enne seda olid sealsed riigid hoidnud kõrget intressimäära ja tõmmanud seeläbi sisse palju välisraha, mis omakorda võimaldas välja anda palju laene. Kriis levis kiiresti Filipiinidele, Indoneesiasse ja Lõuna-Koreasse, milliste välisvõlg kasvas pea 60% võrra. Majanduslangus puudutas ka Hongkongi, Laost ja Malaisiat. Nende riikide majanduse taastamiseks asutas Rahvusvaheline Valuutafond 40 miljardi dollari suuruse abiprogrammi, mille abil suudeti olukord stabiliseerida.
• 1998.–1999. aastal langes Ecuador panganduskriisi.

21. sajandil

• 2002. aastal kahanes järsult Uruguay majandustegevus ning koos sellega ka Argentina ehitusettevõtete tegevus ja sealsete turistide külaskäigud. Üleriikliku panganduskriisi põhjustasid välismaa hoiustajad, kes otsustasid oma raha Uruguay pankadest välja võtta – kokku viidi riigist välja 33% hoiustest.
• 2003. aasta Myanmari panganduskriis. Myanmari finantssektoris domineerisid riigiasutused, kuid 1990. aastatel algas erapanganduse kiire areng ning erapankade hoiuste osakaal tõusis 66%-ni. Kuna raha laenamisel oli riigi poolt kehtestatud intressi ülemmäär, mis jäi majanduse tõusu ajal madalamaks kui inflatsioon, siis võimendas see kinnisvarainvesteeringuid ja hinnamulli paisumist. Samal ajal hakkasid tegutsema mitteametlikud pangad, mis lubasid kõrgemaid intressimäärasid ja aitasid kaasa spekulatiivsete tehingute mahtude kasvule. 2001. aasta New Yorgi terrorirünnakute järel tugevdas riik kontrolli rahapesu piiramiseks, kuid sellele järgnes rahaliste vahendite väljavool riigist. Kriisile pani aluse ajaleheartikkel, milles mainiti, et välja antud laenude maht ületas Asian Wealt Bankis 50 korda tema omakapitali, sel ajal kui ta pidi maha kandma suure investeeringu Hiina ettevõttesse. Need teated põhjustasid hoiustajate massilise väljamaksetaotluste esitamise ning pankade likviidsuskriisi, mis kasvas üleriigiliseks panganduskriisiks, mis levis kiiresti veel paljudesse riikidesse.
• 2007. aastal Ameerika Ühendriikide spekulatiivse kinnisvaramulli finantseerimiseks kasutusele võetud, kõrge riskitasemega hüpoteeklaenudest (subprime võlakirjad) alguse saanud üleriigiline finantskriis kestis neli aastat. Kriisi tekkele aitasid kaasa võlakirjadele reitinguid andnud agentuuride hoolimatus või koguni otsene pettus. Kuna pangad olid emiteerinud võlakirju, mis mitmekümnekordselt ületasid nende omakapitali, siis sattusid nad tõsistesse makseraskustesse ning Ameerika Ühendriikide suuruselt neljas pank Lehman Brothers Holding Inc. pankrotistus. Sellele järgnes üleriigiline ja lõpuks ka ülemaailmne finantskriis ja majanduslangus, mis Ühendriikides kestis 2014. aastani. Olukorra päästmiseks emiteeris Föderaalreserv kokku 626 miljardit dollarit, väljastades seda 0-protsendise või tagastamatu laenuna ja investeeringutena. Mitte ühtegi pettuses osalenud panga juhti ei karistatud, mõned said lahkudes suure kompensatsiooni. See nn subprime-kriis põhjustas omakorda likviiduskriiside laine, mis veeres üle kogu maailma ja põhjustas omakorda järgmised panganduskriisid:
  • 2008 aastal kuulutas Suurbritannia valitsus välja pankade päästepaketi kogusummas 500 miljardit naela (u 850 miljardit dollarit). Sellega taheti taastada turu usaldus ja pankade maksevõime. Sellest 200 miljardit anti lühiajalise intressivaba laenuna, pankade rekapitaliseerimisfondi paigutati 50 miljardit ning pankadevaheliste laenude tagatiseks andis valitsus 250 miljardi suuruse tagatise. Päästepaketist said osa kõik riigi pangad, kuid eriti suures ulatuses läks raha RBS, HBOS ja Loyds TSD pangagrupi päästmisse (viimases tõusis valitsuse osalus 65%-ni).
  • 2009. aastal kuulutas Suurbritannia valitsus välja II pankade päästepaketi kogusummas 50 miljardit naela, mis laenati suurpankadele. Sellele lisandus veel teine avalikustamata jäänud summa, mis maksti välja suuri kahjusid kandnud pankadele.
  • 2008.–2009. aastal tabas kriis Belgiat. Riigi kaks suurimat panka (Fortis ja Dexia) kaotasid likviidsuse, kuna laenuvõtjad ei suutnud enam kanda oma maksekohustusi (Dexia oli välja laenanud 60 korda rohkem kui tal oli omakapitali!). Nende päästmine läks Beneluksi riikidele ja Prantsuse pangale BNP Paribas kokku maksma üle 40 miljardi euro.
  • 2008.–2009. aasta Islandi finantskriisi põhjustas kolme suure erapanga, mis olid eelnevalt agressiivselt laienenud Hollandi ja Suurbritanniasse (nende varade kogumaht oli 11 kordne riigi SKT), täielik maksejõuetus. Islandi riigivõlg oli samal ajal 7 korda suurem kui SKT. Euroopa riikides kaotas enam kui pool miljoni inimest ligipääsu enda kontodele ja hoiustele, kuid kuna need olid erapangad, siis keeldus Islandi riik nende hüvitamisest. Riigi rahandussüsteem võeti täielikult valitsuse kontrolli alla ning taastati IMF-lt saadud 5,1 miljardilise laenupaketiga.
  • 2008.–2009. aasta Venemaa pangandusraskustest põhjustatud rahanduskriisi süvendas nafta hinna drastiline langus (hinnast 147 dollarilt barrel kadus 70%) ja sõda Gruusiaga. Keskpank bilanss vähenes 210 miljardi dollari võrra ja rubla nõrgenes 35%.
  • 2008.–2011. aasta Iiri panganduskriisi põhjuseks oli samuti erapankade spekulatiivsed investeeringud kinnisvarasse (kasvasid 5 aastaga 7 korda), mida finantseeriti võlakirjade emissioonist. Kui Ameerikast alguse saanud likviidsuskriisi tõttu polnud vanu võlgu uutega enam asendada, siis lõhkes kinnisvara hinnamull ja pangad kaotasid maksevõime. Iiri valitsus võttis tekitatud kahju enda kanda ja rekapitaliseeris need 64 miljardi euroga, kuid kaotas protsessi käigus ka ise maksevõime, mistõttu vajas 153 miljardi suurust abipaketti Euroopa Stabiilsusmehhanismilt ja IMF-lt.
  • 2008.–2012. aasta Hispaania panganduskriis põhjuseks olid spekulatiivse investeeringud kinnisvarasse ja sellest tekkinud hinnamulli lõhkemine Ameerikast alanud likviidsuskriisi tõttu. Kuna enne seda oli valitsus nõrgendanud järelevalvet finantssektori üle, andis see pankadele laialdased võimalused raamatupidamisaruandluse rikkumiseks. Kriisi tulemused olid Hispaania ühiskonna jaoks laastavad, sest paljud pangad ja ettevõtted läksid pankrotti. Kriisi leevendamiseks asutatud Euroopa Stabiilsusmehhanism eraldas valitsusele 100 miljardit eurot pankade rekapitaliseerimiseks, lisaks hakkas Euroopa Keskpank alates 2012. aastast ostma kokku valitsuse võlakirju erapankadelt, kes olid sedasi finantseerinud valitsuse jätkusuutmatut tegevust. Riigi eelarveraskused tulenesid suuresti sellest, et valitsus võttis erapankade tekitatud kahju enda kanda.
  • 2009.–2010. aasta Venezuela panganduskriisi põhjustasid riiklik korruptsioon, spekulatiivsed investeeringud, rahvusvahelise laenuturu likviidsuse kadumine ja naftahinna langus maailmaturul. Asja tegi veel hullemaks see, et valitsus võttis pangad enda kontrolli alla ja määras neid juhtima ustavad kuid ebakompetentsed inimesed.
• 2017.–2018. aasta Ghana panganduskriisi põhjustasid suuresti ebakompetentsed juhid ja korruptiivsed tehingud riigiametnikega. Laene anti tähtajatult, tagasimakseid ei tehtud ja need olid lõppkokkuvõttes kattetud. Riigi finantsjärelevalve süsteem oli samuti ebakompetentne ja korrumpeerunud. Ühe suure panga pankrotistumine põhjustas ahelreaktsiooni, mille tulemiks oli seitsma põhilise panga pankrotistumine.

Vaata ka

• Eelarvekriis
• Finantskriis
• Majanduskriis
• Pangandus
• Pank
• Varipangandus

Viited