Pragmadialektika on Frans H. van Eemereni ja Rob Grotendoorsti töödest alguse saanud argumentatsiooniteooria suund.
Arvamuste lahknevused tuleb lahendada, et mitte muutuda intellektuaalselt isoleerituks ja vaimselt loiuks. Arvamuse lahknemise kõrvaldamiseks peavad erinevad vaatekohad olema võimalikult selgelt väljendatud, tavaliselt sõnades. Siis saab põhimõtteliselt igaüks endale selgeks teha, mis on vaidluse all. Kui vaidlejad tahavad arvamuste lahknevust lahendada, siis nad peavad olema valmis mõttevahetuseks. Lihtsaimal kujul tähendab see, et vaatekoha esitaja peab olema valmis seda kaitsma ja selle kahtluse alla seadja seda kaitsma. Iga arvamuste lahknevus saab areneda sõnaliseks vaidluseks. Täisvereline vaidlus eeldab, et keegi on kellegi vaatekoha kahtluse alla seadnud. Arvamuste lahknemise kõrvaldamise eeldus on vaidlus ning ühine jõupingutus lahknevuse lahendamiseks. Vaidlus on lahkheli artikuleeritud kuju, mis saab anda panuse intellektuaalsesse progressi. Tõsi küll, lahendus võib tekitada uusi arvamuste lahknevusi. Ideaaljuhul ongi vaidluse lahendamine ajutine vaheaste pidevas intellektuaalses progressis. Et vaidluse lahendus oleks intellektuaalselt rahuldav, peab vaidlus olema arutelu, milles arutuse all olevat vaatekohta kaitstakse ja rünnatakse, ehk argumenteeritud arutelu. Argumenteeritud arutelus püütakse argumenteeritud väidete abil teineteist veenda arutuse all oleva arvamuse aktsepteeritavuses või mitteaktsepteeritavuses. Argumenteeritud väited on mõeldud arvamust kuulaja veenmiseks õigustama või kummutama. Nendega näidatakse kavatsust ühiselt lahendust leida, usku, et arvamuste aktsepteeritavus ei sõltu, eelarvamustest, traditsioonidest ja kontrollimatutest emotsioonidest, vaid ratsionaalsetest õigustustest ja kuumutustest. Eelarvamustel jne võib arutelus muidugi oma osa olla, kuid mitte kunagi otsustav. Aruteludes võib olla ka muud juttu, eriti kasulikud on näiteks informatiivsed küsimused, täpsustamispalved ja selgitused. (van Eemeren, Grootendorst 1984:1–2)
Pragmadialektikat huvitavad keelekasutuse need aspektid, mis puutuvad vaidluste lahendamisse, ja arutelu täiustamise meetodid. Selle loojad püüdsid vastata järgmistele küsimustele. Kas argumentatsiooni tuleb võtta illokutiivse kõneaktina ja millistel tingimustel saab lausungite jada vaadelda argumentatsioonina? Millises suhtes on argumenteerimine kui illokutsioon ja veenmine kui perlokutsioon? Kuidas analüüsida, kuidas arutelu on kulgenud ja milline osa on kummalgi osapoolel olnud vaidluse lahendamises? Milline lähenemine väljaütlemata eeldustele võimaldab anda head juhised nende väljaütlemiseks? Milline käitumiskoodeks tagaks, et arutlejad käituksid ratsionaalsete arutlejatena: milliseid kõneakte nad peaksid vältima? (van Eemeren, Grootendorst 1984:2–4)