Taristu ehk infrastruktuur tähendab põhilisi füüsilisi ja organisatsioonilisi struktuure, mis on vajalikud ühiskonna või ettevõtte tööks. Samas võib tähendada ka majanduse toimimiseks vajalikke teenuseid ja asutusi. Infrastruktuuriks võivad olla transpordi- ja kommunikatsioonisüsteemid, vee- ja elektriliinid ja avalikud asutused, näiteks koolid, postkontorid ja vanglad.[1]
Mõiste ajalugu
Mõistet "infrastruktuur" on kasutatud inglise keeles alates 1927. aastast ning see tähendas ehitisi, mis on toimimise alus ükskõik millisele süsteemile või operatsioonile. Termin on inglise keelde laenatud prantsuse keelest, kus see tähendab aluspinnast, millele on näiteks rajatud raudtee.[1][2] Ameerika Ühendriikides suurenes selle mõiste tähtsus ja kasutus 1980. aastatel, mil toimus USA infrastruktuuri kriis, mille põhjuseks oli valitsuse vähene investeerimine infrastruktuuri arendamisse.[2]
Mõiste oli algselt kasutuses kui militaartermin, kus selle all mõeldi struktuure, mis on vajalikud riigikaitseks.[1][3] Lisaks sellele peeti infrastruktuuri all silmas teid, sildu, raudteid ja teisi selliseid struktuure, mis olid hädavajalikud tööstuse ja majanduse ladusaks toimimiseks.[1] Kolmanda tõlgendusena võib vaadelda globaalsete suurettevõtete äriinfrastruktuuri, mis koosneb paljudest harukontoritest, turgudest ja tehastest.[1] Poliitiliste organisatsioonide infrastruktuurina võib vaadelda erinevaid gruppe, komiteesid ja liikmeid.[1]
Infrastruktuuri liigid
Infrastruktuuri liigitatakse inglise keeles hard and soft infrastructure, mis otsetõlkes tähendab kõva ja pehmet infrastruktuuri.
Kõva infrastruktuuri all mõistetakse suuri füüsiliselt eksisteerivaid võrgustikke, mis on hädavajalikud kaasaegse tööstuse toimimiseks.[4] Pehme infrastruktuuri all mõeldakse asutusi, mis on vajalikud majanduse, tervishoiu, kultuuritegevuse ja sotsiaalhoolekande ülalpidamiseks, korrashoidmiseks ja arendamiseks. Pehme infrastruktuuri all mõeldakse kõiki asutusi ja institutsioone, mis säilitavad riikide majanduslikke, tervishoiu, kultuuri ja ühiskondlikke standardeid, nagu näiteks haridussüsteem või tervishoiusüsteem.[4]
Pehme infrastruktuuri tüübid
Pehme infrastruktuuri all mõistetakse juhtimise, majanduse, sotsiaalhoolekande, kultuuri, spordi ja vaba aja infrastruktuuri.[4] Pehme infrastruktuur koosneb füüsilistest komponentidest nagu kindla funktsiooniga ehitised ja varustus kui ka mittefüüsilistest komponentidest, nagu reeglid ja juhiseid erinevate süsteemide toimimiseks ja rahastamiseks. Samuti süsteemidest ja organisatsioonidest, mille jaoks koolitatakse spetsiaalsete oskuste ja haridusega professionaale. Pehme infrastruktuuri olemus seisneb inimeste jaoks erinevate teenuste kättesaadavaks tegemises.[4]
Juhtimise infrastruktuur
- Valitsuse ja õiguskorra süsteem, mis koosneb poliitilisest, seadusandlikkust ja õiguskaitse süsteemist. Samuti kohtusüsteem ja õigusemõistmine
- Hädaabiteenused nagu politsei, kiirabi ja tuletõrje koos autode, varustuse ja ehitistega
- Sõjaväe infrastruktuur. Siia kuuluvad sõjaväebaasid, väljaõppekeskused, juhtimisjaamad, sidejaamad, suured relvasüsteemid, kaitseehitised, sõjatehased[4]
Majanduslik infrastruktuur
- Rahandussüsteem, pangasüsteem, finantsasutused, maksusüsteem, valuuta, rahavarud ja selle regulatsioon ning raamatupidamine
- Suurte äride logistikasüsteemid, laohooned ja transpordisüsteem
- Tootmise/ tööstuse infrastruktuur koos tööstusparkide ja spetsiaalsete majanduslike tsoonidega
- Kaevandused ja töötlemistehased ning nende tööd reguleerivad juhised ja reeglid
- Põllumajanduse, metsanduse ja kalanduse infrastruktuur[4]
Sotsiaalne infrastruktuur
- Tervishoiusüsteem, kuhu kuuluvad haiglad, tervishoiu finantseerimine ja tervisekindlustus, süsteemid ravimite ja raviprotseduuride testimiseks, arstide ja teiste tervishoiutöötajate koolitamine, rakendatavad meetmed epideemiate korral
- Haridus- ja uuringutesüsteem, mille moodustavad algkoolid, põhikoolid, gümnaasiumid, ülikoolid, uurimiskeskused ja nende rahastamine
- Sotsiaalhoolekanne, valitsuse toetus ning heategevuslike organisatsioonide ja annetusfondide toetus vaestele ja teistele abivajajatele[4]
Kultuuri, spordi ja vaba aja veetmise infrastruktuur
- Sportimise infrastruktuur, mille moodustavad pargid, spordikeskused, spordiliigad ja spordiühendused
- Kultuuriline infrastruktuur, mille moodustavad kontserdisaalid, teatrihooned, kinod, raamatukogud, muuseumid, stuudiod ja lavakunstikoolid
- Äri ja turismireiside infrastruktuur, milleks on inimloodud konverentsikeskused, lõbustuspargid, hotellid, restoranid. Lisaks looduslikud tõmbekohad, nagu sood, mäestikud, rannad, metsad. Samuti teenused, mida turistidele pakutakse, milleks on toitlustamine, informatsioon ja reisikindlustus[4]
Euroopa Liidu struktuurifondid ja Eesti riiklik arengukava
Eesti riikliku arengukava prioriteet number 4 oli "Infrastruktuur ja kohalik areng", mille üldeesmärk oli säästva ja tasakaalustatud majandusarengut toetava infrastruktuuri väljaarendamine. Arengukava valmis 2004. aastal ning perioodil 2004–2006 oli võimalik prioriteedi raames kasutada 2,8 miljardit Eesti krooni, millest ERDF-i osalus oli 2,2 miljardit ja Eesti riigi osalus 683,8 miljonit krooni.[10] Suured kulutused näitavad, et infrastruktuur ja selle arendamine on väga kulukas ning vahendite suunamine selle arengusse on õigustatud ja Eestile vajalik.
.jpg)
