Tuudorkaar, ka tudorkaar^[1], on lai ja väga lameda silluseosaga teravkaar, mis kujunes välja inglise hilisgootikas ja esineb Inglismaa renessanssehitistel, nii tuudorstiilis kui ka Elizabethi stiilis. Kaar on nimetatud Tudorite dünastia järgi^[2]. Tuudorkaart kasutati varauusajal eelkõige Inglismaa arhitektuuris, 19. ja 20. sajandi historitsistlikel uusgooti ehitistel esineb seda üle maailma.

Sõnavara

"Võõrsõnade leksikonis" leidub sünonüümina ka sõnakuju "tjuudorkaar".

Konstrueerimine

Tuudorkaar tekib, kui teravkaare küljed, väga suure raadiusega kaared, lõikuvad kaare lagipunktis nürinurga all. Konstrueerimise aluseks on neli tsentrit, millest lähtuvad kuju aluseks olevate kaarelõikude raadiused (tavalisel teravkaarel on kaks tsentrit). Mida kaugemal lähtejoonest on alumised tsentrid, seda lamedam on kaar.

• 
  Neli tsentrit paiknevad ava sees, kaks lähtejoonel, kaks madalamal
• 
  Tuudorkaare konstrueerimine lähtejoonelt tõmmatud kaarte abil

Vaata ka

• Tuudorstiil
• Korvkaar

Viited

Välislingid

• Tudor Arch. – Graphical Construction Glossary
• Wm. Todd Murdock. Circular Based Arches – Part 3: Four-Centered Arches