Ussripik ehk ussjätke ehk apendiks (ladina keeles appendix vermiformis) on inimeste kõhuõõnes umbsoole alumises osas paiknev ussripikusuudmest algav rudimentaarne jätke (torujas moodustis).[1]
Ussripikut tuntakse ka pimesoolena.
Ussripiku areng, anatoomia, asend, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad indiviiditi erineda.
Ussripikul eristatakse sarnaselt seedekanaliga kolme kesta:
Ussripik võib olla sirge või kõver ja ulatuda soolest välja mis tahes suunas.[2]
Ussripiku mõõtmed on varieeruvad[3]:
Ussripik liigitatakse lümfisüsteemi GALT-iks ehk sooltega seotud lümfikoeks.
Ussripiku seinas paiknevad koondlümfifolliikulid. Ussripiku sees on aga rohkelt lümfisooni, milles liikuv lümf suunatakse lümfisoonte kaudu rinna (ductus thoracicus) lümfijuhasse.[4]
Ussripikupõletik on apenditsiit (äge apenditsiit (appendicitis acuta) või krooniline apenditsiit). Ussripikut võivad sageli haarata ka sellised kroonilised põletikulised soolehaigused nagu Crohni tõbi ja haavandiline koliit.[5]
Iga 200–300 apenditsiidi kohta leitakse keskmiselt üks-kaks ussripiku neuroendokriinset kasvajat (NET-kasvajat)[6]
Ussripiku pahaloomulised kasvajad klassifitseeritakse jämesoolevähina.
Saksa anatoom Robert Ernst Eduard Wiedersheim (1848–1923) avaldas 1893. aastal nn jäänukelundite loetelu (list of vestigial organs), kuhu oli lisatud ka apendiks.