Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär. Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saad artikli arutelust.
See artikkel räägib kirikute ümber kujunenud kihelkondadest; varasemate kihelkondade kohta vaata artiklit Muinaskihelkond
Kihelkond (van. kihlakond, kihhelkond, kihhelkund) on Eesti aladel ajalooline, mujal ka tänapäeval reaalselt eksisteeriv kiriklik haldusüksus. Kihelkonnal on oma vaimulik, ka on kihelkonnal oma kirik, kuigi kihelkonna territooriumil võib olla ka abikirikuid ja kabeleid. EELK kirikuseadustik defineerib kihelkonda kui koguduse ajalooliselt väljakujunenud või muul viisil kindlaks määratud tegevuspiirkonda.[1]
Kihelkonnad esinevad üldiselt konfessioonisiseselt. Nii näiteks oli Leedus aastal 1983 üle 700 kihelkonna, neist 630 olid katoliku kihelkonnad, 52 olid vanausuliste kihelkonnad, 41 olid õigeusu kihelkonnad, 25 olid luterlikud kihelkonnad, 5 kihelkonda oli kalvinistidel ja 4 kihelkonda baptistidel.
Teatmikes, õpikuis, ilukirjanduses ja ka Vikipeedias eristatakse muinaskihelkondi ja kirikukihelkondi. Taolist jaotust ei saa pidada korrektseks, sest muinaskihelkondi per se polnud olemas. Segadus tekkis tõenäoliselt latiniseeritud kiligunda väärast tõlgendamisest: kiligunda tuletati kihelkonnast, kuigi Taani hindamisraamatus antav vanim lähtevorm on hoopiski kylægund ehk külägund, kilägund, tänapäeva külakond.
Külakonda, mis ühendas mitukümmend küla, võib pidada II aastatuhande alguse põhiliseks ja rippumatuks eestlaste territoriaal-sotsiaalseks ühenduseks, oma kindlate piiride, maakorralduse, omandisuhete ja juhtimisega. Taani hindamisraamatus väikses nimistus on ära märgitud 29 külakonda, neile lisandub mõni märkimata jäänud külakond Põhja-Eestis ja Saaremaal ning kümmekond oletatavat külakonda Sakalas ja Ugandis. Kokku võis tänase Eesti ja Põhja-Läti pinnal olla umbes 45 eestlaste külakonda, mis teeb külakonna keskmiseks pinnaks üle 1000 ruutkilomeetri, millel elas umbkaudu 4000 inimest.
Teated külakondade ühinemisest-mitteühinemisest maakondadesse (lad. provincia) on üsna kaudsed, sest pole üheselt selge, kas tegemist oli geograafilise (nt Vironia), etnilise (Vironenses) või geograafilis-etnilise jaotusega.
Kirikukihelkonnad Eestis
Muistse vabadusvõitluse ehk Põhjala ristisõdade tulemusena moodustati vanade külakondade põhjal katoliku kiriku kirikukihelkonnad (parohhia, parochia, Kirchspiel).
Kirikukihelkond oli maa-ala, mis moodustas kiriku ümber katoliku kiriku vaimuliku tegevuse piirkonna. Kihelkonna peakirikut nimetati kihelkonnakirikuks, kuigi kirikukihelkonnas võis lisaks sellele olla ka teisi kirikuid (abikirikuid) ja/või kabeleid. Ristiusu ajajärgul alul katoliku kiriku kiriklik organisatsioon, kuid kujunes varsti ka kommunaalseks ühikuks, millel oli rida mitmesuguseid ülesandeid: hoolekanne vaeste eest, teede ehitamine ja nende korrashoid, postiolude korraldamine, kohaliku koolikorralduse arendamine ja juhtimine jne. Kirikukihelkonnale kuulus oma maa-alal ka haldusõigus, kuni moodustati teised haldusorganid (komtuurkonnad, foogtkonnad, vallad). Kihelkondade juures tegutsesid ka kihelkonnakohtud ja kihelkonnakohtunikud.
Kirikukihelkonnad (parochia) moodustati esialgu ristimiseelsete küläkondade piires. Taani hindamisraamatu järgi otsustades tuli ühe küläkonna kohta üks või kaks kirikukihelkonda (parochia)[viide?]. 16. sajandil muutusid kihelkonnad luteri kiriku haldusüksusteks.
Etnograafiliselt oli (kiriku)kihelkond üsna suletud rahvuslik üksus, kus tänu iseolemisele, kogukonnasisestele abieludele jms säilisid vanad tavad, murrak, riietus ja muu kohalik pärand. Kihelkonna rahvast iseloomustavad tihedad hõimlussidemed, reeglina võeti abikaasa oma kihelkonna piirest, harvemini naaberkihelkonnast (Saaga).
Kirikukihelkond määras ametisse kirikueestseisja, tavaliselt kaks kihelkonna kohta. Kiriku eestseisja täitis majanduslikke ja politseilisi ülesandeid. Amet loodi arvatavasti 16. sajandi algul ja likvideeriti 1919.
Alates 1860. aastatest kihelkonna tähtsus haldusüksusena järk-järgult vähenes.
1866. aastal viidi vallad mõisate alluvusest üle Venemaa keisririigi ametnike alluvusse. Esialgu moodustati igas mõisas omaette vald ning vallad hõlmasid ainult talumaid, mitte aga mõisatele kuuluvaid maid. Hiljem valdasid pidevalt ühendati, kuna väikesed vallad osutusid väheefektiivseks ning nende ülevalpidamine kulukaks. Suurem valdade ühendamine toimus 1891–1893. Alates 1917. aastast allutati valdadele ka mõisamaad. Sellest ajast peale saidki kihelkondade asemel peamisteks haldusüksusteks vallad. Kihelkonna (kirikukihelkonna) mõiste jäi paralleelselt kasutusse küll kuni 1926. aastani, mil luteri usu kirikukogudused muudeti territooriumiga mitteseotud usuühinguiks.
Tänapäeval on kihelkonna mõiste muutunud Eestis pelgalt ajaloolis-kultuuriliseks mõisteks. Näiteks eesti keelemurrakud, rahvaluule ja rahvarõivad jagunevad kihelkonniti, kuna palju kirikukihelkondi moodustati ajalooliste kihelkondade aladele. Samuti on mõistlik Eesti aladel kihelkondade järgi liigitada mõisaid jt ajaloolisi objekte. Tänapäevane haldusjaotus 15 maakonnaks ning väiksemateks omavalitsuseks ajaloolist kihelkondlikku jaotust ei järgi. Nii on kujunenud olukord, kus üks ajalooline kihelkond on tükeldatud mitme valla või isegi mitme praeguse maakonna vahel.
Eesti kihelkondade loend maakondade järgi
Hoiatus: nn muinaskihelkonnad on rahvusromantiline müüt, millel puudub dokumenteeritud alus.
Nn muinaskihelkonnale vastab vallutuseelne kylægund – külakond (latiniseeritud kiligunda, kelichonta). Allolev loetelu ei ole keeleliselt korrektne.
Risti ka Harju-Risti (Sankt Crukt, hiljem Kreuz) – iseseisvus 1870. Eraldus 17. sajandi alguses Keila kihelkonnast, oli 1870. aastani ühendatud Harju-Madisega.
Järvamaa
Muinaskihelkonnad
Järva maakonnas oli kolm muinaskihelkonda, mille nimedest on meieni jõudnud vaid üks.
Loppekunde kihelkond või Lõpekund – sai hilisemate Järva-Jaani ja Ambla kirikukihelkondade aluseks.
Kirikukihelkonnad
13. sajand
Ambla – moodustati sajandi 1220. aastatel Lõpekundi muinaskihelkonna alale
Järva-Jaani – moodustati sajandi esimesel poolel Lõpekundi muinaskihelkonna alale, esmamainitud 1221, esialgne nimi Keytingen, hiljem Sankt Johannis.
Koeru – moodustati sajandi teisel poolel, esmamainitud 1282
Peetri – moodustati sajandi esimesel poolel arvatavasti 1221–1223 omaette olnud muinaskihelkonna alale
14.–16. sajand
Järva-Madise (Goldenberg ehk Kullenbeck hiljem Sankt Matthäi) – moodustati enne 1427. aastat
Märkus. Pärnu maakonnast kui iseseisvast üksusest saame rääkida alles alates uusajast (17. sajandust). Muinas- ja keskajal kuulusid Halliste/Aliste ja Karksi Viljandimaa/Sakala juurde, Korbe/Kõrve/Pärnu-Jaagupi ja Soontagana/Mihkli aga Läänemaa/Saare-Lääne piiskopkonna juurde. Alempois oli muinasajal ühe kihelkonnaga väikemaakond.
Lisaks kuulus muinasaegse Sakala alla arvatavasti veel Ruhja kihelkond (läti k Rūjiena) (tänapäeval kuuluvad selle alad Lätile ja on pärast Liivi sõda lätistunud). Segane on lugu Härgmäe (läti k Ērģeme; saksa k Ermes) piirkonnaga, mis muinasajal võis olla eestikeelne ja kuuluda Sakala maakonda.
17. sajand
Audru – moodustati 1636. eraldus Pärnu kihelkonnast
Kodavere (Kotefer) – moodustatud sajandi keskel, esmamainitud 1443. aastal
Laiuse (Wemela) – moodustati sajandi keskel, esmamainitud 1319. aastal
Otepää (Odempe või Odenpe) – moodustati kohe pärast vallutamist
Palamuse – moodustati sajandi alguses ajaloolise Vaiga maakonna alal, oma pastor aastast 1234
Puhja (Puien) – moodustati kohe pärast ala vallutamist, kirikut mainitakse aastal 1397
Rannu – moodustatud pärast ala vallutamist, esmamainitud 1347
Tartu-Maarja – moodustati sajandi teisel poolel, esmamainitud 1471
Torma (Capescever) – moodustati ajaloolisele Vaiga maakonna alal kohe pärast vallutamist, esmamainitud 1319
Võnnu (Wendau) – moodustatud umbes 1224, esmamainitud 1361
14.–16. sajand
Kambja (Camby) – moodustati 15. sajandi keskel Otepää, Tartu ja Võnnu kihelkonna osadest, esmamainitud 1471. aastal
Kursi – esmamainitud 1411. aastal, kandis varem Lemestvere kihelkonna nime
Maarja-Magdaleena (kerspel to der Nyenkerken) – moodustati 14. sajandi teisel poolel, esmamainitud 1443. aastal, Maarja-Magdaleena nime sai kihelkond alles 17. sajandil
Nõo (Niggen või Nughen) – moodustatud umbes 1224. aasta paiku
Helme – moodustati sajandi alguses, esmamainitud 1329
Sangaste ('Toyvele hiljem Touvel) – moodustati pärast ala vallutamist, esmamainitud 1379
14.–16. sajand
Karula (Carwele) – moodustati 14. sajandil, esmamainitud 1532
17. sajand
Hargla – moodustati 1694. aastal Karula, Gaujiena (Koivalinna) ja Urvaste kihelkonna osadest
Ajalooline (kuni 1920) Valgamaa jääb tänapäeval Läti aladele, v.a Valga linn ja tühised alad Luke (läti k Lugaži, saksa k Lugden) ja Härgmäe kihelkondadest. Helme kihelkond on ajalooliselt seotud Sakalamaa/Viljandimaaga, Sangaste aga Ugandimaa/Tartumaaga. Segane on lugu Hargla kihelkonna aladega. Teada on vaid, et ta on eraldatud 1694 Koivaliina kihelkonnast (läti k Gauijena, saksa k. Adsel). On täiesti tõenäoline, et Hargla ümbruse ala on eestistunud alles keskaja teisel poolel või uusaja algul ning muinasajal oli see osake latgalite aladest. See on siiski vaid hüpotees. Veel 18.-19. sajandi kaartidel on Hargla-Karula piirkonnas palju lätikeelseid kohanimesid.
Rebala (Repel, Revelensis provincia). Samanimeline kihelkond asus ka Harjumaal.
Kirikukihelkonnad
13. sajand
Haljala – moodustati 1220. aastail Repeli muinaskihelkonna põhja- ja idaosast.
Jõhvi (Gewi, hiljem Jewe) – esmamainitud 1354, moodustatud umbes 1250 Alutaguse muinaskihelkonna aladel.
Kadrina (Toruestæuæræ, Tristef, St. Katharinen) – moodustati umbes 1240, esialgne nimi Argoma.
Lüganuse (Lygenus) – esmamainitud 1373, moodustati sajandi algul Askälä muinaskihelkonna aladel.
Simuna (Katcækylæ) – moodustati 1220. aastail Lemmu muinaskihelkonna lõunaosast, nõndanimetatud Pudivirust, esialgne nimi Katküla
Vaivara (Waywersche Kerspel) – moodustati sajandi algul Alutaguse muinaskihelkonna aladele, algul nimetati Narva kihelkonnaks. Aastal 1595 ja 17. sajandil on vahel ka nimetatud Peetri kihelkonnaks. Vaivara alates 1623.
Viru–Jaagupi – moodustatud pärast 1220. aastat Lemmu muinaskihelkonna maadele, esialgne nimi Võhu, 1867 eraldati osa territooriumit Iisakule
Viru–Nigula – moodustatud pärast 1220. aastat Mahu muinaskihelkonna maadele, esialgne nimi Mahu kihelkond.
14.–16. sajand
Iisaku – eksisteeris 1654–1774; eraldus Jõhvi– ja Vaivara kihelkonnast hiljem liideti Jõhvi ja Viru–Jaagupi kihelkonnaga.
Rakvere – esmamainitud 1459, moodustati Haljala, Mahu (Viru–Nigula) ja Võhu (Viru–Jaagupi) maadele.
Põlva – moodustati sajandi alguses ajaloolise Valgatabalve kihelkonna alale, esmamainitud 1452. Samas on Põlva seostamine Valgatabalve nimetusega senini vaid hüpotees, millele kindlat tõestust ei ole.
14.–16. sajand
Rõuge (Rewg) – moodustati 16. sajandil, esmamainitud 1613
Urvaste – esmamainitud 1437, varem nimetatud ka Antsena kihhelkund
17. sajand
Kanepi – moodustati 1675. Otepää, Põlva ja Urvaste kihelkonna osadest
Räpina (Repin hiljem Rappin) – moodustati 1630. aastal Põlva ja Võnnu kihelkonnast eraldatud alale
Märkus. Võrumaa on iseseisva üksusena (kreisina) loodud alles 1783.a haldusreformiga. Enne seda olid selle alad seotud Ugandimaa/Tartumaaga. Arvatavasti oli varajasel keskajal suur osa hilisemast Võrumaast üsnagi tühi ja ilma märkimisväärse inimasustuseta metsaala, mis oli omalaadne puhvertsoon Vana-Liivimaa ning Vene alade vahel.
↑"Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. aprill 2016. Vaadatud 23. aprillil 2015.((netiviide)): CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
Kirjandus
Die evangelisch-lutherischen Gemeinden in Russland. Eine historisch-statistische Darstellung. Band 2. Der Livländische, Estländische und Kurländische Konsistorialbezirk. Herausgegeben vom Zentral-Komite der Unterstützungs-Kasse für evangelisch-lutherische Gemeinden in Russland. St. Petersburg, 1911.
Prof. J. Uluots, Agraarõigus, Tallinnas 1934.
Eesti talurahva ajalugu, I köide, Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, Tallinn, kirjastus Olion, 1991.
Nils Blomkvist. Clash or compromise?: the europeanisation of the Baltic Sea area 1100-1400 AD : papers of the XIth Visby Symposium held at Gotland Centre for Baltic Studies, Gotland University College, Visby, October 4th-9th, 1996
Eesti rahva ajalugu, 4. vihk, K/Ü. Loodus, Tartu, 1933.
Henriku Liivimaa kroonika, Tallinn, Eesti Raamat, 1982.
J. Reintalu. Kihelkond omavalitsuse ühikuna? Uus Eesti, 2. september 1936, nr. 237, lk. 4.
