Kolmekümne aasta (1961–1990) vaatluste andmetel on kõige jahedam kuu jaanuar (keskmine temperatuur +6,1–6,5 °C) ja kõige soojem kuu juuli (keskmine temperatuur +23–23,5 °C). Madalaim temperatuur (−13 °C) registreeriti 1979. aasta jaanuaris, kõrgeim temperatuur (+45 °C) registreeriti 2007. aasta augustis. Aasta keskmine sademete hulk on alla 700 mm.
Ajalugu
Hiljutised arheoloogilised väljakaevamised linnast põhjas asuval Telegraafi künkal (Colle del Telegrafo) annavad tunnistust sellest, et piirkond oli asustatud kuus tuhat aastat tagasi. Pescara jõest lõunas asuv põlluharijate asula (Fontanelle Alta) oli asustatud viis tuhat aastat tagasi.
Esimene Rooma aegne asula rajati jõe kallastele ning seda nimetati Vicus Aterni. Hiljem hakati asulat jõe järgi nimetama Aternumiks. Asulat tunti ka Ostia Aterni (Aternuse suue) nime all ning see oli Theate (praegune Chieti) kaubasadamaks.
II maailmasõja käigus sai Pescara tugevalt kannatada liitlaste pommirünnakutest. 1943. aasta 31. augusti ning 14., 17. ja 20. septembri pommitamistes hukkus vähemalt 3000 inimest (erinevad allikad annavad hukkunute arvuks ka 6000 inimest), purustati 1265 ehitist.[6]
Mälestusmärgid ja vaatamisväärsused
Sakraalarhitektuur
Cattedrale di San Cetteo
Pescara kaitsepühaku Cetteuse katedraal rajati aastatel 1933–1939.
Vana, Mõlema Sitsiilia kuningriigi aegse vangla ehitust alustati Karl V käsul 1510. aastal ja jätkati Alba hertsogi ajal. Tänapäeval asuvad osal territooriumist Bourbonide poolt XVII sajandil ehitatud jalaväe kasarmud. Endise vangla ruumides asub ka Abruzzo rahva muuseum (Museo delle Genti d'Abruzzo).
Tsiviilarhitektuur
Aurum
Paleed ja villad
Linnas asub arvukalt villasid ja paleesid: Palazzo Muzii[7], Palazzo Michetti[8], Teatro Vicentino Michetti[9], Villa Anna I[10], Villa Anna II[11], Villa Cipollone[12], Villa Clerico[13], Villa Coen[14], Villa Costanzo[15], Villa d'Eramo[16], Villa de Lucretiis[17], Villa Geniola[18], Villa La Morgia[19], Villino La Porta[20], Villa Silvestri[21], Villa Simeone[22], Villa Spatocco[23], Villa sull'arenile[24], Domus Flores[25], Villa Argentieri[26], Palazzo Verrocchio (Hotel Esplanade)[27], Palazzo Mussacchi[28], Palazzo Imperato[29], Villa Antonietta[30], Villa De Landerset[31], Villa Rosa[32], Villino Bianco[33], Villino Forcella[34], Villino Massignani[35], Villino Scaccioni[36], Villino Verrocchio[37], Palazzo Mezzopreti-Gomez (restaureeritud, alates juunist 2006 Luisa D'Annunzio konservatooriumi käsutuses[38][39]).
Muud
Ponte del Mare
Jõe kaldaid ühendav jalakäijatele ja ratturitele mõeldud 465 meetri pikkune Mere sild valmis 2009. aastal.[40]
Parco Archeologico del Colle del Telegrafo
Tööd Telegraafi künka arheoloogiapargi (Parco Archeologico del Colle del Telegrafo) avamiseks külastajatele algasid 2009. aastal.[41]
ICRA Network (International Center for Relativistic Astrophysics), Relativistliku astrofüüsika rahvusvahelise keskuse võrgustik ühendab nelja riigi ning kolme ülikooli ja teaduskeskuse uurijaid. Liikmeteks on Armeenia, Brasiilia, Itaalia ja Vatikan ning Tucsoni ja Stanfordi ülikoolid USA-st ja ICRA.[46]
Ülikool
Gabriele d'Annunzio ülikool
Pescaras asub Chieti-Pescara Gabriele d'Annunzio ülikooli (Università Gabriele d'Annunzio) neli teaduskonda.[47]
ISIA
Istituto Superiore per le Industrie Artistiche, Rooma disainiülikooli Pescara filiaal.[48]
Università delle Scienze Umane "Niccolò Cusano"
Rooma Niccolò Cusano ülikooli (UNICUSANO, Università delle Scienze Umane "Niccolò Cusano") õppekeskus.[49]
Conservatorio Luisa D'Annunzio
Luisa D'Annunzio konservatorium asutati 1922. aastal "Luisa D'Annunzio muusikaühenduse" nime all (Corporazione musicale Luisa D'Annunzio), konservatoorium alates 1969. aastast.[50]
Pescarat läbib Aadria mere äärne Bologna–Lecce raudteeliin ning linn on Apenniine ületava Rooma–Pescara liini lõpp-peatuseks.
Sadamad
XX sajandi alguses rajatud Pescara sadama purustasid taganevad sakslased 1944. aasta kevadel peaaegu täielikult. 1989. aastal pühitseti sisse turismisadam.
Lennujaam
1927. aastal rajatud Pescara lennujaam[60] (IATA: PSR, ICAO: LIBP) teenindab aastas üle poole miljoni reisija. Lennujaama ärinimi on Aeroporto internazionale d'Abruzzo "Pasquale Liberi".
Rongijaama esisest parklast on alates 1. detsembrist 2022 igapäevane ühendus ITA Airways iga bussiga Rooma-Fiumicino lennujaam ja tagasi, võimaldades ühendust lennufirma sõlmpunktiga. [61]
↑"Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. november 2022. Vaadatud 1. novembril 2022.((netiviide)): CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑Jolanda Ferrara (24. september 2010). "D' Annunzio, nuove acquisizioni". Il Centro. Lk 31. Vaadatud 7. oktoobril 2013. ((cite news)): eiran tundmatut parameetrit |day= (juhend); eiran tundmatut parameetrit |month= (juhend); tundmatu tühi parameeter: |cid= (juhend)CS1 hooldus: kuupäev ja aasta (link)
Luigi Battaglini, La provincia dannunziana, la provincia, il comune e la città di Pescara, i comuni minori, Milano, Arti grafiche Alfieri & Lacroix, 1936.
Paolo Avarello; Aldo Cuzzer; Francesco Strobbe, Pescara, contributo per un'analisi urbana, Roma, Bulzoni, 1976.
Cristina Bianchetti, Le città nella storia d'Italia. Pescara, Bari, Editori Laterza, 1997.
Carnemolla; Pozzi, La città, le idee: Pescara nelle interviste a cinque architetti, L'Aquila, M. Ferri, 1981.
Luigi Lopez, Pescara: dalla Vestina Aterno al 1815, L'Aquila, Deputazione Abruzzese di Storia Patria, 1985.
Luigi Lopez, Pescara, dalla restaurazione al 1860, L'Aquila, Deputazione Abruzzese di Storia Patria, 1990.
Era Pescara, immagini di storia della città, Pescara, Sovrintendenza archivistica per l'Abruzzo, 1993.
Pescara: città, provincia, documenti e curiosità d'archivio sulle origini di una nuova istituzione, 1901–1927, Pescara, Sovrintendenza archivistica per l'Abruzzo, 1997.
Orlando Serra, Storia di Pescara e cultura universale, dal 1500 a.C. al 1995 d.C., Pescara, Landoor Harres, 1995.
Federico Valeriani, Racconti della memoria di una Pescara dannunziana, Pescara, F. Valeriani, 1997.
Pescara e provincia, il litorale, i parchi nazionali, i borghi antichi, le abbazie, Milano, TCI, 1998.
Andrea Mammarella; Giuseppe Tavani, Lightscape Pescara, Pescara, Sala Edizioni, 2008.
Välislingid
Pescara – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis